Puutepunktid

1. Näen õhtul väikese Kopli poe juures sente lugevat hallipäist kõverate jalgadega mutikest. Vaatan veel hoolega, mis tal jalas on. Lääpas sandaletid. Seljas hall nailonjope ja päevinäinud must seelik. Loen ise sente, et kas on talle midagigi anda. Lähenen, teretan, pakun oma veeringuid. „A suitsu on?“ küsib seepeale vanaproua, samal ajal raha vastu võttes. No mis sa oskad öelda. Annan ühe sigareti ka. Vanaproua aga vaatab mind sellise näoga, et „Kas see on kõik? Siis kao kus kurat“. Eemalt ilmub nähtavale habeme ja karguga vanamees. Kaon kus kurat.

►Tõenäoliselt Kopli liinidelt pagendatud, (loodetavasti) munitsipaaltoas elutsev vanapaar. Kunagised töölised. Nüüd praktiliselt kerjused. Jajah, joodikud muidugi ka, aga...

Kindlasti on neil ka kusagil lapsed ja lapselapsed. Pagan võtaks, see pole ju nende süü, et nad kunagi Venemaalt siia toodi ja Koplisse asustati. Pigem on jama selles, et nad ei suutnud siinse töömentaliteediga kohaneda.

2. Süngeilmeline pearätikuga vanaproua tuhnib enesekindlalt läbi kõik järjestikused prügikastid. Lähenen viisakalt, pakun veidi raha. „Ei ole tarvis“, ütleb rätikuga proua kanges eesti keeles rangelt ja pisut põlglikult. Taganen viisakalt, läbime järgnevad 500 meetrit bussipeatuseni, mina kõnniteel, tema endiselt prügikastides tuhnides.

►Võimalik, et Tallinnas elav vanausuline.

Vene õigeusklikel ja katoliiklastel on minu teada üsna hästi toimivad tugisüsteemid. (või pole?)

3. Kaks kena soenguga, hästiriietatud mutikest (ca 70 aastased) lähenevad ja küsivad, kuidas mul muidu läheb. Räägin nendega hästi viisakalt mõnda aega.

►Pole vist vaja kaua arvata, keda need prouad esindavad:)

4. Täiesti lootusetu ilmega suhteliselt noor habemesse kasvanud mees Schnelli tiigi ääres. Ei küsi midagi, aga näitab vaikides räbaldunud seljakotist võetud raamatut. See on kõvakaaneline, vanaaegses kirjas ja leedukeelne. Soojast pirukast ära ei ütle.

►Kuna verbaalne kontakt tema poolt praktiliselt puudus, arvan, et tegu oli nö rändava Balti kodutuga.

5. Joviaalne vanahärra (ca 75) suure pambuga, kes ei taha muud, kui tassikest kohvi. Eelistatavalt meeldivas seltskonnas. Elukoht, naine-lapsed-lapselapsed Viljandis, kuid plaanib elama minna Soome, kuna seal pole ta kellelegi tüliks ja penss on ka suurem. Kiidab eriti vanemat poega, kes lausa EPA lõpetanud. Armastab karaoket laulda.

►„Napsulembene ja väheke hull vanaisa“, kelle pojad-tütred maakodust välja viskasid.

6. Ähmaste silmadega noormees dressipükstes ja nahktagiga. „Kas te ei võiks anda paar eurot, mis on puudu, et Narva rongile minna.“ Kui ütlen, et ta on seda juba varemgi küsinud ja hoidku parem eemale, muutub poiss pehmelt öeldes ärevaks ja kahmab mind õlast. Karjun mitu korda kõva häälega: „ Mine eemale“, rabelen lahti ja lahkun jooksujalu. Veider küll, aga mitte keegi trammipeatuses viibijatest ei tulnud appi. Isegi mitte üks teatud tuttav kitarriga poiss, kes hoolimata mu hüüdmisest edasi tõttas.

► Ainuke mulle füüsiliselt liginenud narkomaan 5, või pigem 9 aasta jooksul Balti jaama kandis.

Kusjuures sama tüüp tegutses samal viisil ka Tallinna Bussijaama ees. Mõne aja jooksul tundsin end lausa jälitatuna, kuna pidin sageli trammiga Kalamajast Bussijaama sõitma ja see mind rünnanud noormees oli tihti samas trammis. Jabur, mis?

7. Üksildane suveöine argine jalutuskäik Kalarannas. Udune koidueelne hämarus. Väikest kasvu kimonolaades rõivas aasialanna jalutab vanal muulil, taamal veel tõusmata päike, esiplaanil vana võssakasvanud õunapuu. Pilt nagu muinasjuturaamatus.

Tervitasime viisakalt. Küsisin, miks ta seal nõnda jalutab. Tuli välja, et ta on palgatud ühte nö heaolusalongi massööriks, aga palka ei maksta sugugi, metsik koduigatsus (Koreasse) ja süüa pole ka midagi.

Mul oli seljakotis rukkileiba, väikesi tomateid ja juustu.

Istusime koidikul Kalarannas, mina ja koduigatsuse käes vaevlev korealanna. Sõime rukkileiba ja vaatasime, kuidas päike tõuseb.

►Loodan, et ta jõudis koju tagasi.