Varatalv

Nüüd hakkab ilm vist tõesti natuke talve moodi minema. Tuleb pisut rahet ja peenikest lörtsi. Hommikuks on õu kaetud pisukese valge kirmega. Peagi tekib valgele pinnale esimene jäljemuster: tihased, varblased, rotid (jõletu suured), varesed, naabermaja taksikoer ja vana, ühe silmaga kodutu kass. Siit veidi maad eemal, raudtee-äärsel tühermaal kohtan pea igal õhtul jäneseid - igavesed jurakad ja julged sellised.

Kevad süvasügisel

Sel aastal oleks nagu kaks kevadet! Oli üsna tavaline talv, lühike kevad, ülikuum /meie laiuskraadi kohta/ ja pikk suvi, kaunis hilissuvi - ja nüüd on jälle justkui kevad.
Lehtpuudel on suured pungad, paljud taimed õitsevad, metsas on seeni nii puus kui maas. Meil talvituvad ja pesitsevad linnud on segaduses - "oot, mis, selleks ajaks peaks ju juba lumi maas olema, lörtsist rääkimata". Ptüi-ptüi.
Metskitsed ja jänesed pugivad värsket rohtu ja pungadega võrseid, selmet paksus lumes söögipoolist otsida. Kohtan üht jurakat Paljassaare jänest ülepäeviti  - usun, et tal pole midagi selle vastu, et lund veel pole. Tal on parasjagu karvavahetus, mis muudab ta eriti silmatorkavaks, aga samas - Kopli raudeeliinidel jänesejahti ei peeta ning toidulaud on rikkalik - vanad õunapuud, pajuvõsud, hein ja lausa värske rohigi.
Sel sügisel ei tohiks keegi kaamose üle kurta - päikest on nii, et kasvõi peesita. Peaasi, et õigel hetkel õue pääseks!
Mina, rumaluke, uskusin ilmateadet (ja geenides pesitsevat talvehoiatust) - hakkasin sööma rammusamat toitu ja panin lindudele söögilaua - mugava, vihma- ja tuisukindla, läbipaistva karbi, kust hõlbus magedat searasva, kaerateri ja päevalilleseemneid napsata.
Pahasti tegin - nüüd ei lähe suveseelik enam selga ja tihased on ka laisaks ja ülbeks läinud. Iga kord, kui akna avan ja "kevadõhku" naudin, saan tihasega vastu pead! Täissöönud sini- ja rasvatihaste poolt väljapraagitud ja allaloobitud ivad saavad varblastele - need linnapildis (ja ka maal) üsna haruldaseks jäänud linnud on selles hoovis igapäevasteks külalisteks. Üks must kõuts küll luurab siinkandis, kuid see vana ja poolpime kass (olen temaga suhelnud ja tean), pole tihastele-varblastele kuigi ohtlik.
Nüüd on vaja järjepidevust - kui see kevadine sügis ükskord lõppeb ja lörts, lumi ja pakane saabub, tuleb lindudele ikka söögipoolist panna. Järjekordse kevadeni. Ja sinna pole kauem kui 3 kuud!

Lauka-Mannike käis lendamas!

...Ja seekord mitte unes, vaid päriselt!

 

Esiteks sain selle lennuki kohta nii mõndagi teada. Et Cessna 172 on loodud õppelennukiks, surmasõlmi ta ei tee, kuna mootoril pole piisavalt võimsust. Võib tõusta 4 kilomeetri kõrguseni! Me lendasime 300 meetrit maast ja täna oli ülihea ilm. Päikseline, pilvetu, tuuletu. Oleksin soovinud kasvõi üht pisikest rünkpilve - aga see on täiesti jumalavallatu soov.

Ei raputa,viirab mahedalt.(See käib pigem piloodi kohta). Need viiramised olid ülikaunid ja just parajates kohtades. Nägin ülalt meie heinamaade "müstilisi ringe" ehk seeneringe. Niidukite jäetud mustrid olid ka üsna müstilised. Aga kõige vahvam oli ülalt vaadata Viru raba (vaatetornid olid ka näha, turistide hulgast ja laugastest rääkimata) ja Kõnnu Suursood. Palusin, et meie õhulend viiks üle suurte rabade-soode. Nii ka läks. Sain teada nii mõndagi tuulekeeristest, rünkpilvedest ja kõrg- ning madallrõhkkonnast. Küll on kahju, et meile rohkem meteoroloogiat ei õpetatud! Pean silmas, et kohe palju rohkem :) Sain teada, et Ruhnu lennuki rappumine pole tingitud mitte "õhuaukudest", vaid õhukeeristest. Hoopis teine tera. Piloot sai teada, miks osa põlde on pruunid, osa kollased ja osa helerohelised ning veidi aimu freesturbaväljade ja ülesküntud põldude erinevusest :) Ega tehnikainimene peagi suvi- ja talivilja vahel vahet tegema. Eriti ülaltvaates. Või peab? Samas, kas põllumees peab tsentrifugaal- ja pedaaljõudu ohjeldada oskama? Küllap vist ikka.

Lendasime Tallinnast Loksale piki rannikut, tiirutasime ehk viirasime Pedassaare üle ning jätkasime teed üle Põhja-Kõrvemaa Aegviitu. Aegviidu Looduskeskuse õue kohal pöörasime tagasi ja suundusime läbi Vaida Tallinna. Kuna Tallinna lennuväljal oli tihe lennuliiklus, tegime lennujuhi käskluste kohaselt lugematud (ca 7-8) tiiru Ülemiste järve kohal. Hm, miks ma arvasin, et Ülemiste järv on sini-sinise ja läbipaistva veega? :)

Ja nüüd tundeline osa:

Need värviskaalad, mis Põhja-Eesti rannikul nägin, olid just need -unes ja kujutlustes nähtud, ON ikka ilusad küll. Puhtad, putkavabad rannad. Vastupidiselt karjääride ja kaevanduste mürkrohelistele vetele, keset metsi sätendavatele prügihunnikutele ja tühermaadele. Palju eikuhugiviivaid kõva kattega teid, palju üksikuid mahajäetud talukohti, vanu kiviaedu, prügimägesid, kuivanud jõesänge. Õnn, et jätkub nägemist ja pisut teadmist.

Kurbus, et ei saa midagi parata. Natuke paradoksi. Ja hullupööra õnnelikku päeva.

 

 

 

 

Suveöö unenägu

Imeharva juhtub, et unenäod on "nagu päris". Jutustan oma unenäo 31. juuli ööl.
Olin Lilleküla rongipeatuses koos Ida-Eurooplasest tüdruksõbra ja Skandinaaviast pärit jalgratturist poiss-sõbraga. Lillekülas oli metrootunnel - pime, kitsas, trügiv rahvamass. Rongi väljumiseni oli aega loetud minutid. Juhatasin sõbrad eskalaatorini, meeletu trügimine ja lärm. Meid takistas suur, tüse porgandpunase "kilukarbisoenguga" ehk suure koheva krunniga Vene maadam erkrohelises plingist villasest kangast mantlis. Maadam tõkestas meie teed ja hakkas vene keeles loetlema NSVL suurlinnade nimesid (Moskva, Tbilisi, Kiiev, Karaganda? Suhhumi, Novosibirsk). Maadam karjus, et me oleme rumalad, et Nõukogude Liidust välja astusime - sellepärast ongi meil vaesus, pime, rahvarohke ja kole metroo jne. Sain vihaseks, sest maadam takistas meil eskalaatoril allapoole rongini jõuda. Tõukasin teda paar korda õlast. Tunne oli, nagu lööksin rusikaga heinasaadu. Lootusetu. Siis tuli meelde, et venelased on üsna ebausklikud. Eestlased sülitavad ju ka kolm korda üle õla, kuid venelased kardavad "kurja silma" märksa rohkem. Siis tuletasingi meelde kõik, mida ma nõidumisest, kurjast silmast ja šamaanlusest tean, meenutades nt Karjala ja Valge Mere kaljujooniseid. Vaatasin suurele punase krunniga Vene maadamile otse silma ja hakkasin šisinal-šusinal nõiasõńu ütlema, samal ajal kätega vehkides. Selle peale Vene maadam justkui ehmus veidi, aga kogus end kohe, krahmas oma erkrohelise mantli hõlmalt suure ja raske kuldse prossi ja hakkas sellega vastu äsama. Pross oli kullast, silmakujuline, keskel tilluke roheline kalliskivi. ...Unenägu oli nii selge, et tahaksin joonistada selle Vene muti, tema prossi ja kogu olukorra. Loodan, et teen seda peagi.

Siinkohal ütlen ausalt, et ei tarvita/ole kunagi tarvitanud narkootikume.
Ei hakka ka. Ei ole ka Castaneda jüngrite killast. Aga vahva on, kui vahel harva näed unes tõelist müsteeriumi/actioni/thrillerit - ja suudad kurjusele vastu seista :)

Kuum juulilõpp

Pärast töist nädalavahetust Aegviidu loodusmajas veetsin esmaspäeva "koduste toimetustega" - pesin põrandat ja aknaid, keetsin hernesuppi /keset suve?/ ja üritasin oma finantsolukorrast selgust saada. Olukord polnud kuigi roosiline, sestap suundusin Stroomi randa öösuplusele. Noh, et omaette olles elu üle järele mõelda. Nimelt on sealsel liivarannal üks kaugem rahn, kuhu saab seelikusaba üles tõstes jalgsi astuda. Päevasel ajal on sel rahnul palju rahvast. Öösel saab aga rahulikult omaette olla. Nii ma vähemalt arvasin. Vaevalt sinna jõudnuna nägin, et keegi järgneb. "Keegi" osutus Kalleks, kes tahtis ka selle kivi otsast ujuma minna. Kui Kalle oli ära ujunud, tegin omakorda tiiru ümber rahnu. Vett jääb seal ikka vähemaks ja vähemaks - peatselt saab ilmselt põlvekõrguses vees Koplist Rocca al  Maresse jalutada. Kalle oli üks üsna isemoodi inimene. Igatahes, arvestades sellega, et kohtusime öösel Stroomi rannas üksikul meres asuval kivisaarekesel, oli meil päris mitu jututeemat. Õnneks lõppes kohtumine sõbralikult. St Kalle saatis mind piki pargiäärset kõnniteed peaaegu Maleva peatuseni, kust jätkasin üksi. Vahepealsel pimedal kõnniteel kuulsin tagant pööraseid jooksusamme ja lõõtsutamist.  Pöörasin igaks juhuks kaitseasendis ümber, aga tulija oli keskealine vene naine, kes hõikas "dobrõi vetsher". Soovisin talle sama. Mõni hetk hiljem jõudsin kambani, kes rõõmsalt (st venekeelsete vandesõnade saatel) tulijat tervitasid ja seejärel mulle järgnema hakkasid. Tegin paar haaki, kiirendasin sammu ja põikasin teisale. Jõudsin kenasti koju.

Silmapaistev lilleilu Volta tänaval

Matkamisest ja retklemisest

Vanasti "matkati" ehk käidi või sõideti pikki teid mingi konkreetse asja pärast. Oli selleks siis laadaleminek, sulasekauplemine, salakaubavedu või tütrele/pojale kaasa otsimine ehk kosjaskäik. Vapramad "matkasid" ka uut tööd, maalappi või haridust saama. Kristjan Jaak Peterson on üks esimesi eestlasi, kellele matkamise eest ausammas on püstitatud. Nimelt matkas ta jalgsi üle 200 kilomeetri Riiast otse Tartu Ülikooli. Seda matka on hiljem vastupidises suunas üritanud ka mitmed uuema põlve Eesti kirjanikud (http://www.epl.ee/news/kultuur/kirjanikud-lahevad-petersoni-jalgedes-riiast-tartusse.d?id=51169252).
Matkade puhul olid kojujäävad pereliikmed toetavad, elevil ja väheke murelikud - sooviti teelolijatele kaigast kodaraisse ja loodeti, et nad huntide või teeröövlite kätte ei jää ega laukasse upu.

Teine asi oli retkedega - sõja-, jahi- või seeneretked olid sageli ohtlikud või lõppesid lausa surmaga. Mõningad lähedalasuvatelt maadelt pärit retkelised ei märganud kohale jõudes kindlaksmääratud lõkkeplatse ega kohtumispaiku vaid põletasid ja tapsid, kus juhtus. Sellega seoses suundus suur osa eestlasi pikkadele mõttetutele retkedele, kust tihtipeale tagasi ei jõutud. Kohalejäänud pidid aga nälja sunnil leppima marja-, jahi ja seeneretkedega. Kuna Kuulo Kalamehe värviliste illustratsioonidega seeneraamatuid veel ilmunud ei olnud ja sellealast saksakeelset kirjandust Eesti taludes üldiselt ei leidunud, juhtus sagedasi seenemürgistusi või surmajuhtumeid.

Rändajad olid üldjuhul külast külla suunduvad teelised, kel enamasti õlal kas kaubakast või kerjakott. Tegutsesid materiaalsetel ja ainelistel eesmärkidel. Mõningatel neist oli ka muusikalist kuulmist ja lavalist esinemisoskust. Rändajad korraldasid omakasupüüdlikel eesmärkidel mitmesuguseid meelelahutuslikke etendusi ahvide, leierkastide, habemega naiste ja madude saatel. Tuli ette ka täiesti kuritegelikke artiste, nt üks Põhja-Saksamaalt, Hamelnist pärit vilepuhuja, kes küll takistas mõneks ajaks hiirte ja rottide levikut ent mõjus pärssivalt eestlaste juurdekasvule. Siiamaani suunduvad paljud noored eestlased otsekui nähtamatu vile kutsel lõuna või põhja poole. Enamasti põhja poole.

Reisiti üldjuhul laevadega, eesmärgiks eksport-import. Laevareisidelt toodi kaasa haruldasi esemeid, naisi, ahve, tätoveeringuid ja erinevaid haigusi.Seda juhul, kui üldse reisilt tagasi jõuti. Paljud laevad läksid põhja, kuid igasse sadamalinna erinevates maailmajagudes jäi maha vähemalt üks (tegelikult kaks) päevitunud, soolast parkunud eestlast, kes hoolitsesid genotüübi leviku eest. Ja need eestlased ei olnud meremehed vaid ajakirjanikud!
Lõige: http://www.eesti.ca/hemingway-and-two-estonians/article31724

In Hemingway's book To Have and Have Not published in 1937 there is a 13 line paragraph mentioning 2 Estonians aboard a 34 foot yacht in Key West, Florida who wrote articles about their sea adventures and sent them back to Estonia earning $1.00 to $1.30 per column. Papa H. went on to say other Estonian sailors, some 324 of them, were sailing round the world and their stories too met print in Estonia under a column entitled Sagas of Our Intrepid Voyagers. Hemingway surmised that such articles were as exciting for Estonians to read as sport features were for U.S. newspaper readers. Contrary to a multitude of internet reports, the popular quote "In every port in the world, at least two Estonians can be found" or some similar version of it was not written by Hemingway per se. What he wrote according to my research was: "No well-run yacht basin in Southern waters is complete without at least two sunburned, salt bleached-headed Esthonians [sic] who are waiting for a check from their last article." Rather a mouthful and he refers to writers specifically.

Reisisid veel ka mõningad kirjanikud ja kunstnikud, poliitikud, diplomaadid, muusikud ja suurettevõtjad, Paljud neist kahjuks üheotsapiletiga.

Madlipäev 22.07, 2013

Vihmapüha ja uudseleib.

http://www.epl.ee/news/tallinn/tana-on-madlipaev.d?id=50959884

Hakka või arvama, et vanarahvakalender on tänaseni jõus. Vihma kallab täna tõesti kui oavarrest - ja hea on, sest eelnes pea 4 nädalat täielikku põuda. Mustikad kuivasid kurvalt, kartul jäi pisikeseks, vili kängu. Seened ei julgenud maapinnale tulekust mõeldagi - nii kui kuivusest hoolimata pea välja pistad, korjab mõni ahnepäits su ära ja müüb turul kalli raha eest. Aga murakad rabas rõõmustasid - kuivema mätta peal oli mõnus küpseda ja kullendada.
Näljasele rahvale peaks täna uudseleivajahu jahvatatama. Värske kodusküpsetatud rukkileib omamaisest viljast maitseks madlipäeva puhul hea küll!

Rabasein Simisalu matkakodus

Ühestki eneseõigustusest ei piisa, kompa ja perspektiiv on kohutav. Stiilist rääkimata. Ainus lohutus on, et "lastepärane". Mis on ju ka tobe - tean omast käest, et lapsed, kes juba ise pilte vaatavad, ei taha tingimata lillekesi, linnukesi ja sini-sinist taevast. Noh, vähemalt ei mõju see vaade õõvastavalt neile, kes rabaga alles esimest korda tutvust teevad.
 - Püüdsin maalida sellist raba, kus oleks hea liikuda ja parajalt lahe olla. Laukas ujuda ja rabasaarele ööbima jääda. Päike ei lõõska, vihma ei saja. Hirmus tuuline ei ole, vaid väike virvendus laukaveel ja sahin männiokstes. Parasjagu vajuv, aga mindav - kohati mõnusat mulksuv ja väsinud varbaid jahutav pinnas. Mullused jõhvikad, mida hea vahetevahel suhu pista. Sookailude lõhn ja tups-villpeade valendavad nutid. Karusitt rabasaarel ja rebase kolp älveveerel. Raudkulli jahihüüd hämaruse eel. Ei ühtki tulukest silmapiiril. Suur-suur vaikuse, avaruse, lõpmatuse tunne.
Nojah, kena kõik, nagu hiidlane ütles.

Vahetu suhtlemine

...Mõtlen siin, et alles see oli, kui
helistamine käis putkast kahekopikasega,
kusjuures telefoniautomaat oli sageli rikkis ja lähima putkani võis olla paar kilomeetrit (Tallinnas):
kirju saadeti postiga või toimetati käsitsi kohale:
kaugekõneks st teises riigis viibiva inimesega rääkimiseks pidi minema postkontorisse, tellima kõne ja mitu tundi ootama;
kiired sõnumid a la "taedi vaega poedur, oeoed uele vist ei ela, soeida kaehku Voerru" saadeti telegrammiga koju, sa pidid olema kohal ja allkirja andma.
Sõbraga kohtumiseks pidid sõbraga eelnevalt kohtuma ja täpse aja ja koha kokku leppima.
Moelgem sellele ja olgem oennelikud taenapaevase suhtlusvoergustiku uele!

PS: Lugupeetud härra isa - Heiki Kongi - kui juhtud mu blogi lugema, siis tea, et Su tütar tahtis, et tal oleks isa. Kahju, et Sa ei julgenud/tahtnud isaks olla.

Händkaku nägemise ja vahtramahla maitsmise päev

Täna oli händkaku nägemise ja vahtramahla maitsmise päev.

Sõitsin rongiga Aegviitu, sealt edasi autoga Simisallu (Albu vald). Vaatasin, kuidas sealne imeilus looduskeskuse maja hakkab just "uuesti valmis" saama. Tilluke panus on seal minulgi :)

Sinna sõites paistis veel päike läbi pilvede ja üks kena rebane pidas lumisel väljal jahti. Selline ilusa sabaga rebane - taudist tabamata. Tundis end turvaliselt ja sättis end enne mu vaateväljast kadumist kenasti puhkeasendisse.

Tagasiteel lendas händkakk teeäärse posti otsa ja jäi sinna just niikauaks, et sai ära näidata, kuidas see peapööramine tal käib: tahan, vaatan teile otsa üle parema õla, tahan, vaatan vasemalt - nägu on ikka otse, ise istun seljaga teie poole.

Kevad on juba täies hoos - varblasepaar teeb jälle akna kõrvale seinaauku pesa, rohevindid ja tihased trügivad söögimajas sihvkade pärast ja isegi arglik urvalind söandas seemneid maitsma tulla.
Leidsin sõbranna - Proua N Kalamaja N tänavast leidis, et sobin talle abistajaks poeskäigul ja kepi-, kargu- ja poekotikandmisel. Proua on (ülimalt) korpulentne, temperamentne ja ekstravertne. :)
Õnneks on meil üsna sarnane huumorimeel.
Toon prouale turult värsket räime ja köögivilju.
Proua N jagab minuga SUURI saladusi - näiteks seda, mida tohib või ei tohi kassidele süüa anda. Mina jagan temaga kah saladusi - näiteks seda, et ülekaalu ja südameprobleemide puhul ei tohiks osta 5 pakki vaakumpakendis Saksa küpsiseid, et neid öösiti telekat vaadates tee kõrvale nosida.
Proua N valdab 5 võõrkeelt nagu minagi - aga tema oskab neis keeltes ka laulda, end ise klaveril saates. Tegelikult ongi proua N eluaegne klaverisaatja. Viimasel ajal ta paraku enam klaverit mängida ei saa, kuna keegi kurikaval inimene viis korterist klaveri minema ega toonud asemele oodatud Casio pedaalidega süntesaatorit. Kellel juhtub süntesaator üle olema - proua N ei jäta tänamata.Süntesaator on nüüd etem kui klaver, sest
randmetes pole enam seda jõudu, mis varem.

Vana aasta ärasaatmine

Vaat see vana-aasta õhtu veetmine oli üks üsna ekstreemne üritus
Keetsin loomaribiga borshi valmis. Et oleks, mida tagasi tulles võtta.
Hakkasin üsna varakult minema - et jõuaks veel läbi Kalamaja pargi, enne kui see lukku pannakse.
Jalutasin Kultuurikilomeetril, meenutades vahvaid ettevõtmisi ja esinemisi Lennusadamas.
Ilm oli üsna ok, aga kui jõudsin Linnahalli juurde, hakkas sadama. Ja kuidas veel - lausa paduvihma.
Libe oli. Ja eriti libedad olid Linnahalli trepid. Mul vastostetud vahvate seemisnahast säärsaabastega üles minna oli päris keeruline, aga hakkama sain. Lausjää ja paks lumi. Üles saades nägin: suur rahvahulk, palju lastega peresid, kaameramehed, rullnokad tikk-kontstel pruutidega.
Ilutulestik oli igati näha: Viimsi, Vanalinn, Kopli... pööra vaid pead ja näed kogu Tallinna ilutulestikku Viimsist Rannamõisani  -ainult vaata ette, et mõni ropendav nooruk raketiga jalgu ei jää.
Igatahes - kaunis oli vaadata - õnneks läks ka allatulek (see oli päris karm).
Aga pärast seda läksin oma tillukesse pessa, panin riided ja saapad pliidi kohale kuivama ja magasin end õndsalt järgmisse aastasse.