Sulelised sõbrad

Tegin lindudele uue kavala söögimaja - lõikasin liitrisesse kaane ja sangaga plastikämbrisse kaks avarat kandilist auku, polsterdasin auguääred mitmekordse paberteibiga (et oleks, kuhu maandudes varbaid sättida) ja täitsin ämbri põhja sihvkade, seesamiseemnete, kaerahelveste ja sulatatud searasva seguga. Ämber ripub akna all välisseina löödud naela küljes ja peab vastu ka tormisele ilmale.
Esimene näljane tihane tuli uude söögituppa niipea, kui valgeks läks, kell 8. 28.
Ise ma küll ei näe, kuidas linnud seal maiustavad (aken on üldiselt seestpoolt jäälilledega kaetud), aga kuulen rabinat ja sädistamist - mõnus on mõelda, et tuleval kevadel on vähemalt ühel neist läheduses pesa ja pojad.
Peamised "kliendid" on rasvatihased ja sinitihased, kuid sekka satub varblasigi (kahjuks üha haruldasemaks jääv liik Tallinnas). Sellise väikelindude söögimaja eelis on see, et varesed ei saa "virutada" - rasvapalli viivad kavalad varesed sageli minema. Samuti kipub nt musträstas klassikalises puidust lindude söögimajas pikalt istuma ja väiksemad linnud ei pääse löögile.

Detsembri rõõmud

Hiiglama hea, et ilm on mahe. Lumes sumbata on tore, kui tead, et koju jõudes pole aknad seestpoolt veel jäätunud.
Üks toredamaid asju viimasel ajal on see, et mu akvarellikursuslased tahavad jätkata ( isegi see kaunis, tilluke Jaapani diplomaadiproua.). Loodan, et leiame ruumi.
Hästi tore oli täna see, et kui viimatimainitu oma töö lõpetanud oli, pakkusin, et pangu ka hieroglüüfides miskit kirja (pildil oli tushiga maalitud puu ja mõned õied-lehed).
Ja selle peale vastas ta : "Should I use this brush? No!!  My husband could do that afterwards."