Tuesday, November 18, 2014

Kuiv, ilus ja näljane sügis

Tjah, vahepeal on palju rämpsu Läänemerre voolanud - allveelaevu ja mida iganes.

Lugesin tüki aja tagant oma vanu postitusi ja avastasin, et mu jutt ja mõtisklused käivad enamasti ikka ilmast ja lindudest. Küllap tuleks nii ka jätkata - ohutud ja rahvusvaheliselt arusaadavad teemad ju.

Niisiis - tänane päev:
jalutasin Kalamajast läbi vanalinna Estonia juurde ja vaatasin, kuidas tihedas hilissügisudus Raekoja platsil kuuske ehiti. Oli ilus kuusk küll. Külmetavad jaapanlased vaatasid ka ja tegid pilti. Poodidesse kiirustavad soomlased ei vaadanud - neil koduski kuuski küll.

Jõudsin lillelõhnaselt, jubedatest suveniiridest ja maalilistest müügimeestest kubisevalt Viru tänavalt Tammsaare parki. Seal toimus küll midagi päris veidrat -
Tammsaare kuju ees punases telgis luges lipupunasesse tekki mähitud punases tugitoolis istuv härrasmees "Tõde ja õigust", nii et kaugele kuulda oli. Vaimustatud kuulajaid ei paistnud olevat. Möödaminevaid muigajaid aga küll.

Estonia kontserdisaalis oli eelmisel nädalal isadepäeva puhul heategevuskontsert, kus minulgi lasti tunni aja jooksul otsetelepildis kätt proovida. Seda, kuidas see õnnestus, saab vaadata siit:


TLÜ AR  juures sain täpselt õigel ajal kokku emaga. Kui suudate TLÜAR ühekorraga ilma suud liigselt pruukimata välja öelda, siis küllap teate ka, millist raamatukogu ma silmas pean.
Vahetasime kümne minuti jooksul seepi, soolaliha, moosi ja ajakajalist teavet, sh kassi tervise kohta.
Siis läksime kumbki oma teed.

Selleks ajaks oli udu juba üsna tihe. Kiirustasin ruttamata (laen ühest koolikirjandist) Roosikrantsi tänavale, andsin seal ühe puuduoleva allkirja ja rääkisin jälle ilmast. Ja maast. Küsisin koera tervise järele. Koer hea, kõik hea.

Kus pärast seda meeldivat toimingut hakkas alles kiire! Enne pimeduse saabumist oli ju vaja üle vaadata Okupatsioonide muuseumi juurde välja pandud Berliini müüri tükk (otsisin küll, aga ei leidnud udus üles), uurida järele, mis liiki lõhislehised vahtrad olid oma viimaseid lehti poetanud Hirveparki ja milline täpselt näeb välja korgipuu. Loovisin kahe-kolmekaupa chillivatest narkomaanidest osavalt mööda ja leidsin ühe vana puu, mille koor oli lähemal vaatlusel tihedalt roostes haavlitega tipitud. Mõistatasin just, miks ja kuidas, kui ühtäkki kõlas lipulangetamise signaal Pikast Hermannist. Vahtisin pisut aega läbi paksu udu härdunult üles ja tõepoolest, nägin ähmaselt ka üht halli meest, kes lippu kokku rullis. Just sellisel hetkel ja just sinna paika polnud ma veel sattunud!
Hümn kõlab küll sealtkandist koduaknasse nii magama minnes... kui ka magama minnes.

Schnelli tiigi ääres vaidlesid kaks väikest roosades jopedes koolikottidega tüdrukut tiiki oksaraage ja kivikesi visates selle üle, kas veepinnale tekkinud heledad laigud on jää või illusioon (!).
Mõtlesin edasi minnes, kas mina oleksin osanud selles eas seda sõna kasutada. Küllap mitte. Kas nüüdki?

Noh, ja siis läkski pimedaks. Sõin oma ühepajatoidu ja tegin seda, mida normaalsed inimesed üheksast viieni teevad.
Tänaseks kõik.

Kuum ja näljane suvi

Kurta või mitte? Või pigem loitsida, tantsida ja laulda?
Ilm on kuum... kuum... kuum... ja kuiv. Ja nii neli nädalat järjest.
Ei, kurta justkui  ei tohi, sest aasta läbi kurdame niigi vihma, külma, lörtsi ja pakase üle. Ning seostame end sellise ilmaga - mis muud meist, eestlastest oodatagi, kui meil on selline kole ja kehv suusailm.
Nüüd on aga ilm nii kuum, et
kõige virilamadki kontorirotid ja pintsaklipslased linnarahva hulgast läheksid võimaluse korral paduvihma kätte hullama. Või kui tõesti hakkab sadama, siis kiruksid hullumoodi: "...", pidi see paduvihm just nüüd sadama hakkama, kui ma
1) panin veel rohkem lambanahkadega kaetud toole Raekoja platsile, lootuses õllemüügiga maailmarekordit teenida
2) saatsin sadu rahvariietes neidusid turiste ahvatlema
3) korraldasin oma isiklikul, tõkestatud kallasrajaga järvekaldal rahvusvahelise muusikaürituse

Maarahvas aga kirub, et vili kuivab kätte ära ja kartul jääb pisikeseks. Või kui hakkab sadama, siis, et "...", jälle jäi hein õigel ajal tegemata.

Lindudel oli janu. Panin neile õue veetünni oksarao, mida mööda jooma pääseda, ilma, et sisse kukuks.


Sunday, July 6, 2014

Laulupidu

Tulin täna, laulupeo viimasel õhtul rongiga Aegviidust Tallinna.
Juba päeval oli sihuke veider tunne, et tahaks vaikselt rahvaviisi
 
ümiseda. Rongis kõrvalpingis istus aga /.../ perekond hüperaktiivsete lastega, kes sõna otseses mõttes lakkamatult üürgasid... omal viisil.
   Sõin vaikselt võid-sepikut ja lugesin lehte.
Lehes oli lugu Putinist ja jalgpallist, natuke reklaami kah. Lugesin niikaua kuni sõnu ja tähti jätkus. Jätkus peaaegu Balti jaamani, kuna üritasin rahulikult ja kenasti paljusid tähti mitu korda üle lugeda ja neist palindroome moodustada.
   "Õudne jama ju", mõtlete. Seda mõtlesin minagi.
Seniks, kuni Linnahalli juures möödus buss punastes laulupeosärkides lastega, kes mulle hullupööra lehvitasid. Lehvitasin hullupööra vastu.
Siis läksin sadama taha võssa ja löristasin natuke nutta.

Tuesday, June 10, 2014

Juuni algus 2014


Siin ma nüüd olen, 10. juuni õhtul 2014 kell 22.30 Stroomi rannal.
Imeliselt valge, kuigi pilves ilm. Kuulsin just päikeseloojangu-lipulangetamise hümni Pikast Hermannist.
Suur õnn on, et mõistan veel sõna seada, vaadata ja kuulata. Ööbik laulab võsas, ilm on juuni alguse kohta hästi soe. Ja sääski on vähe!
Ise olen rahul, et sain taas ühe süvenemist nõudva tõlketööga õigeks ajaks hakkama.
Muretsen natuke, kuidas läheb seal hoovihmases Kõrvemaa metsas sel vahval Hollandi vanapaaril, kelle pühapäeval, 8 juunil Aegviidust sõbralikult pikale Oandu - Ikla jalgsimatkale saatsin. Loodan, et Joopil ja Madelijnil on kõik hästi ja et nad pärast tuhandekilomeetrist Florida alligaatorisoodes sumbatud soomatka end ka Viru rabas hästi tunnevad :)
Ise käisin pühapäeva hommikul Aafrika tigudega vihmamärjal murul jalutamas ja panin putukahirmu ületades jõletult suurtele Madagaskari prussakatele veidi omakeedetud tatart.
Kõik ei ole hästi,
kuid kõik ei ole ka halvasti.

Wednesday, March 19, 2014

Ikka veel varakevad...

...Või talv, kuidas võtta.
Jaanuari-veebruari jooksul on ilm olnud kevadine, ainult veidi jahedam. Ehk endiselt varakevadine, sügisest saati. Kelle jaoks halb suusailm, kelle jaoks kestev kevad. Mina olen mõelnud selle talve kevadeks, sügisest siiani, et saaks kauem nautida. Õnneks aitas ilm kaasa. Kas teate, kes on meteorohedonist? ;) Eesti kliima kontekstis siis lausa meteoromasohhist :)
Eelmisel aastal sain päris palju targemaks, ja mis parata, ka vanemaks, paksemaks, koledamaks ja kurjemaks. Õnneks õppisin minnalastuga leppima - õpin siiamaani, aga vähemalt algus on tehtud.

Toitsin hilissügisest saati linde - mõne arvates hakkasin liiga vara pihta - et pidurdan rännet - aga tundub, et sellega on kõik korras - vindid tulid korraks, sõid ja lendasid edasi. Leevikesi ei tulnudki ja tihased panevad nüüd küll akna taga pidu - aga kes ütleb, et need on samad tihased, kes sügisel siin sõid? Suur kari varblasi oli siin ka paar kuud päevalille- ja kaeraseemnenuumal. Küllap lendasid edasi hipodroomile. Loodetavasti sisaldab hobusesõnnik ka tänapäeval päris kaera?

Kui kohtate mind Kultuurikilomeetril uitamas ja naeratades mööduvaid koeri passimas, ärge kartke - ma ei hammusta, lihtsalt vaatan :)
Tihtipeale on tillukestel, värviliste ja vilkuvate tulukestega disainervestidega koerakestel kaasas suured, kohmakad, pidevalt telefoniga rääkivad meesterahvad, kes üldse ei hooli asjast, mida koer ajama peab. Samas võib kohata ka kaht-kolme taksi, hurta või labradori mõne nahkmantlis, väsinud ilmega vesinikblondiini seltsis. Ega see "tõukoerte" Soome parseldamine naljaasi ole.
Kõige rohkem rõõmustan, kui juhtub mööduma üks reibas Welch Corgi koos kaabuga vanahärraga. Nemad naeratavad vastu :)

Sunday, January 19, 2014

2014 jaanuari keskpaik


...Polnud 2013 aasta jõulude ajal ega vana aasta lõpul veel miskit talve.

Pidasin üht silma ilmateatel ja teisega pisikest naeru - küttele kulus nii vähe, et võisin lausa "priisata" - uus aasta leidis mind uue seeliku ja mütsiga(!). Erilise preemiana lubasin endale ühe rohelise ... ja veel ühe rohelise... :)

Detsembri lõpul leiti sinililli ja korjati kukeseeni / isiklikult kindlaks tehtud :) Alles uue aasta algul hakkas pisitasa külmemaks minema ja nüüdseks on juba kenake talv. Ikka lumi, külmad kraadid, päikesepaiste ja puha, nagu jaanuari keskpaiku peabki. Olgugi, et lund tehakse meeleheitlikult puhuritega juurde, nii Nõmmel kui Otepääl - peaasi, et maratoni saaks ja vanad suusadki kapist välja toodaks.

Päevavalgust on nüüd selgema ilmaga juba peaaegu kella viieni õhtupoolikul. Ja kui siis satud mööda vanalinna või mereäärt jalutama, on ikka ilus küll. Ma ikka satun, iga päev.

Linnud parvlevad ja sidistavad-säutsuvad mu akna all- ja -taga- ja mitte asjata. Arvan, et umbes 15 kilo päevalilleseemneid on juba nahka pistetud, aga nõutakse lisa. Nüüd, külmaga lisasin eraldi naela otsa ka pekitüki. Eks ta ole üks veidrik vanatüdriku komme küll, aga mulle tundub, et tore on, kui kevadel „mu“ pehkind aknataguste seinte aukudes jälle mõni hästisöönud varblane või tihane pesa teeb. Teate, kui vahva on, kui pistad ühel kenal aprillihommikul pea aknast välja ja vaatad,  kuidas tüüp vastasmaja seinapalkide vahelt takku kangutab ja noka vahel pessa tassib, vahepeal vahtra otsas puhke- ja luurepeatust tehes.