Lugesin tüki aja tagant oma vanu postitusi ja avastasin, et mu jutt ja mõtisklused käivad enamasti ikka ilmast ja lindudest. Küllap tuleks nii ka jätkata - ohutud ja rahvusvaheliselt arusaadavad teemad ju.
Niisiis - tänane päev:
jalutasin Kalamajast läbi vanalinna Estonia juurde ja vaatasin, kuidas tihedas hilissügisudus Raekoja platsil kuuske ehiti. Oli ilus kuusk küll. Külmetavad jaapanlased vaatasid ka ja tegid pilti. Poodidesse kiirustavad soomlased ei vaadanud - neil koduski kuuski küll.
Jõudsin lillelõhnaselt, jubedatest suveniiridest ja maalilistest müügimeestest kubisevalt Viru tänavalt Tammsaare parki. Seal toimus küll midagi päris veidrat -
Tammsaare kuju ees punases telgis luges lipupunasesse tekki mähitud punases tugitoolis istuv härrasmees "Tõde ja õigust", nii et kaugele kuulda oli. Vaimustatud kuulajaid ei paistnud olevat. Möödaminevaid muigajaid aga küll.
Estonia kontserdisaalis oli eelmisel nädalal isadepäeva puhul heategevuskontsert, kus minulgi lasti tunni aja jooksul otsetelepildis kätt proovida. Seda, kuidas see õnnestus, saab vaadata siit:
TLÜ AR juures sain täpselt õigel ajal kokku emaga. Kui suudate TLÜAR ühekorraga ilma suud liigselt pruukimata välja öelda, siis küllap teate ka, millist raamatukogu ma silmas pean.
Vahetasime kümne minuti jooksul seepi, soolaliha, moosi ja ajakajalist teavet, sh kassi tervise kohta.
Siis läksime kumbki oma teed.
Selleks ajaks oli udu juba üsna tihe. Kiirustasin ruttamata (laen ühest koolikirjandist) Roosikrantsi tänavale, andsin seal ühe puuduoleva allkirja ja rääkisin jälle ilmast. Ja maast. Küsisin koera tervise järele. Koer hea, kõik hea.
Kus pärast seda meeldivat toimingut hakkas alles kiire! Enne pimeduse saabumist oli ju vaja üle vaadata Okupatsioonide muuseumi juurde välja pandud Berliini müüri tükk (otsisin küll, aga ei leidnud udus üles), uurida järele, mis liiki lõhislehised vahtrad olid oma viimaseid lehti poetanud Hirveparki ja milline täpselt näeb välja korgipuu. Loovisin kahe-kolmekaupa chillivatest narkomaanidest osavalt mööda ja leidsin ühe vana puu, mille koor oli lähemal vaatlusel tihedalt roostes haavlitega tipitud. Mõistatasin just, miks ja kuidas, kui ühtäkki kõlas lipulangetamise signaal Pikast Hermannist. Vahtisin pisut aega läbi paksu udu härdunult üles ja tõepoolest, nägin ähmaselt ka üht halli meest, kes lippu kokku rullis. Just sellisel hetkel ja just sinna paika polnud ma veel sattunud!
Hümn kõlab küll sealtkandist koduaknasse nii magama minnes... kui ka magama minnes.
Schnelli tiigi ääres vaidlesid kaks väikest roosades jopedes koolikottidega tüdrukut tiiki oksaraage ja kivikesi visates selle üle, kas veepinnale tekkinud heledad laigud on jää või illusioon (!).
Mõtlesin edasi minnes, kas mina oleksin osanud selles eas seda sõna kasutada. Küllap mitte. Kas nüüdki?
Noh, ja siis läkski pimedaks. Sõin oma ühepajatoidu ja tegin seda, mida normaalsed inimesed üheksast viieni teevad.
Tänaseks kõik.
