Jälle ilmast

Jõulueelne aeg.

Keda kõnetab lai ja mahe romantiline lumesadu paari miinuskraadiga novembri lõpus ja detsembri alguses? Lumised jõulud ja aisakellade tilin reeteel? Või äkki mõni vana friik mäletab veel õlgadeni ulatuvaid hangesid, suusatamist paukuval järvejääl ja huntide ulgumist kuupaistesel talveööl?

Viimaste aastate trend on hoopis teine.

Nagu mu juuksur üleeile väga tabavalt ütles: kätte on jõudnud igavene juuli.

Enam-vähem aastaringselt on + 7 - + 8 kraadi sooja.

Juunis-juulis on hommikuti rohi härmas ja augustis samuti, ainult et siis ilmestavad metsalagendikke ja järvekaldaid veel ka tuhanded härmatises sätendavad ämblikuvõrgud. Ilus!

Aprillis-mais tuleb hetkeks valmis olla tõeliseks kuumalaineks - päevane temperatuur võib küündida 20 plusskraadini! See aeg võib osutuda ka aasta kuumimaks perioodiks. Pensionäridel ja südamehaiguste käes kannatavatel inimestel oleks targem toas püsida. Samal ajal puhub tavaliselt ka tugev tuul, mis koos talvel tänavatele kogunenud liiva, prügi, koerasita ja varajase õietolmuga on eriti allergikutele tõeliselt mõnusaks väljakutseks :)

Tark on vatijoped ja villased sokid käepärast hoida, sest juunikuu tõotab tulla vähemalt sama külm ja vihmane kui detsember, ainult kõvasti valgem. Juuni alguses tasub end hästi soojalt riidesse panna ja võssa ööbikulaulu kuulama minna. Juhul, kui leiate võsa, mis asub maanteedest piisaval kaugusel, et läbi läkiläki midagi kuulda oleks. Hämmastav küll, aga ööbikud laulavad ikka veel – nagu eestlasedki.

Jaanipäevaks tasub lisaks lihale ja viinale varuda ka trendikaid sooje kampsuneid, kummikuid, kapuutsidega mantleid, kindaid ja keepe. Et sõnajalaõit otsima minnes ikka kena välja näha.

Kes tahab ronida üle seitsme tara, et leida seitset erinevat lille, mis ööseks padja alla panna, siis tarade leidmisega pole probleemi. Neid on nüüd igal sammul, eriti mereäärsetel aladel. Lilled tuuakse aga otse Hollandist – vaja vaid peatuda mõne tarataguse kioski juures.

Augustis püsib õhutemperatuur arvatavasti mõõduka +8 – maksimaalselt +15 kraadi piires, kuid ööd on taas märksa pimedamad – seega ideaalne aeg jaaniussiotsijatele! Õnneks on looduses sadade aastate jooksul säilinud rütm, mis veel mõnda aega jätkub: puud lähevad lehte ja õitsevad, ööbikud laulavad ja jaaniussid säravad. Nemad ei kurda ilma üle nagu meie, nad kohanevad – ainult et mõne aja pärast pole neil enam kohta, kus kohaneda.

Uhh - tere jälle. Käes on novembri lõpp. Siiamaani hellitas ilmataat meid lausa suvesoojusega - pean silmas, et +9 kraadi oli sel aastal üsna tavaline ka juunis ja juuliski. Täna sajab aga taevast asja, mille kohta ma sõna ei tea. Terav, märg, rahetaoline ollus. Ah, kas see pole mitte "jäide"?
Igatahes, nüüd on laupäevaõhtu - pliit köögis köeb, funk mängib. Tuba pole veel soojaks läinud - istun tekki mässituna ja mõtlen, mis tehtud, mis teoksil.

Tõlkisin tänavu (2015) kuus ja pool PÖFFi filmi - minu tõlgitud filmid on: "Väike gängster". "Lapserööv", "Kari", "Sõda" (osa sellest), "Noor Sophie Bell", "Ring" , "Prokurör, kaitsja, isa ja poeg".
Hästi hea meel on, et sain muuhulgas tõlkida vähemalt kaks imetoredat Hollandi lastefilmi, mis meeldisid ka PÖFFi lapskohtunikele.
Ausalt öeldes olen PÖFFi filme tõlkinud nüüdseks juba vähemalt 16-17 aastat - alati oodatud sügistalvine töö. Samuti nagu Matsalu Loodusfilmide Festivalile tõlkimine on lahutamatu osa hilissuvest - nüüd juba 5 aastat järjest
Naljakas ja tore on meenutada, et alguses tuli PÕFFI filme tõlkida VHS kassettidelt, otsida mõne tuttava juures kohta, kus saaks VHS filmi vaadata, kirjutada tõlge jooksvalt lugematule hulgale paberilehtedele ning seejärel trükkida see töökohas kõik uuesti paberilt arvutisse, salvestada flopikettale ja viia, kuhu vaja. :).Ausõna, tagasi vaadates oli sellega ikka hullumoodi rügamist! Koduarvuti oli veel mitme aasta kaugusel, interneti püsiühendusest rääkimata, töökohas oli internet modemiga - piirtud arv tunde kuu jooksul..Sülearvutist ei teatud midagi, tahvelarvuteid ja nutitelefone polnud veel välja mõeldudki.

Ülimalt naljakas on tagantjärele mõelda, et käisin esimese aasta ülikoolis, piipar taskus - nagu arstid 30 aasta tagustes Hollywoodi filmides. Kui loengu ajal piipar värisema hakkas, pidin vaheajal seisma telefoniautomaadi järjekorras ja tööle helistama, et teada saada, mida kiiresti vaja teha. Mu esimene mobiiltelefon kaalus umbes 300 grammi ja sel oli väljatõmmatav antenn :)
Siinkohal pean ikka ja jälle tänama Geoloogiakeskust nii piiparikogemuse kui ka selle eest, et mul lubati nelja aasta jooksul kunstiõpningute kõrvalt muuhululgas ka öösiti tööl käia ja kirjutuslaua all magamiskotis magada, rääkimata "ametijalgtrattaga" trükikodade vahel kimamisest ning meeletult lahedatest välitöödest Osmussaarel ja mujal. ... jätkub...

Uskumatu, aga tõsi.

Eelmisel nädalal nägin Paukjärve taga elukat!
Luusisin vaikselt nagu ikka - piki vähekäidavaid vanu metsaradu. Jõudsin kenale sõnajalgadest ümbritsetud samblalagendikule. Järsku näen -  eemal kõrgemas rohus sekeldab ja nuhutab kummaline kassisuurune loom.
Läksin väga tasakesi lähemale (situatsioonikoomiku maiuspala - olin varustatud raske RMK õlakoti, seljakoti, seenenoa ja veel ühe väikese kotiga :)
Jõudsin lagendiku servale, lausa loomakese juurde. Tema seisis hiljukesi kahe rohukõrre taga paigal ja teeskles, et ma ei näe teda ;)
Noh, mina jälle teesklesin, et tema ei näe mind.
Paraku, keharaskust nihutades prõksatas mu jala all üks väike raag ja sellest piisas -
kährikkoerakutsikas ehmatas ja lasi lausa titehäälega haukudes jalga.
Lõpetuseks võin öelda, et silm säras ja karv läikis -
nii temal kui mul.

Südasuvi 2015

Vaat, kus lugu.
Lugesin hämmastusega omaenese blogi ja pidin tõdema, et polnud vigagi - viimase 2-3 aasta postitused näitavad järk-järgulist enesega toimetulemist, pärast seda mitmeaastast zombiõudusunenägu. Hakkama sain!
Nüüd jääb üle tänada isake Darwinit või tont teab keda - siiamaani elan, joonistan, kirjutan, kulgen - ja kuidas veel! (Pisike juubeldus)(!)
Aga noh, üksikasjadesse laskumata - tähtsaim on siiski ilm, eks ole.
Tänane, 15. augusti ilm oli imeliselt soe ja tuulevaikne.

Oli imekaunis laupäev - üks vähestest sellesuvistest puhkepäevadest. Olin eelmisel ööl pea päikesetõusuni tõlketööga tegelenud, mistõttu hommikul poole üheteistkümne paiku ärkasin mõnevõrra pahaselt lahtisest aknast kostuvate lakkamatute karjete peale: Kevin! Kevin! KEVIN!  K-E-V-I-N!
Karjed kestsid mõneminutiliste vahedega tund aega järjest. Aitäh, et elan Kalamajas, mitte Kajamajas! Lasnamäel kõlaks majakaja ilmselt veel hullemini.
Selle aja jooksul jõudsin manustada mõnusa suure ja kange laupäevahommikuse kohvi, suvikõrvitsa-singi-juustuomleti ja poolelijäänud põnevusfilmi selle kõrvale. Jeerum, ma mõtlesin küll, et ütleks õige sellele nagamannile, kes naabermaja õues tund aega lakkamatult karjus. Aga samas vaatasin - väike üksildane tüüp istus kivi peal, pisike rihmaga kott üle õla, muudkui kohendas seda rihma ja hüüdis sõber Kevinit, kes oli arvatavasti vanematega suvilas või tont teab kus - no kuidas ma hakkan ütlema!

Pärast seda oli laupäeva pärastlõuna. Chill! Üle väga pika aja said kokku: 1) tõeliselt soe ja kaunis suveilm; 2)vaba laupäev; 3)mõistmine, et maailm ei kuku kokku, kui ma ei muretse, et kukub ja 4)teadmine, et viimase aja suured ja väikesed tööd on suht hästi tehtud ja järgmisteni on veel veidike aega.

Noh, ja siis ei saanud ma teisiti, kui andusin pisikestele üksildastele hedonistlikele naudingutele -  võtsin Kalamaja raamatukogust tulevaks töbnädalaks seljakotitäie kerget (loe:vähekaaluvat) kirjandust. Jalutasin vanalinnas ja Kalarannas. Sain lisaks vahvale viiele pitbullile ja ühele labradorile semulikud limpskriimustused  noorukeselt malamuudilt.
Ühesõnaga, nautisin päeva elus ja elu päevas. Ah jaa -tabasin end mittemõtlemast - õnn missugune!