1. Näen õhtul väikese Kopli poe
juures sente lugevat hallipäist kõverate jalgadega mutikest. Vaatan
veel hoolega, mis tal jalas on. Lääpas sandaletid. Seljas hall
nailonjope ja päevinäinud must seelik. Loen ise sente, et kas on
talle midagigi anda. Lähenen, teretan, pakun oma veeringuid. „A
suitsu on?“ küsib seepeale vanaproua, samal ajal raha vastu
võttes. No mis sa oskad öelda. Annan ühe sigareti ka. Vanaproua
aga vaatab mind sellise näoga, et „Kas see on kõik? Siis kao kus
kurat“. Eemalt ilmub nähtavale habeme ja karguga vanamees. Kaon
kus kurat.
►Tõenäoliselt Kopli liinidelt
pagendatud, (loodetavasti) munitsipaaltoas elutsev vanapaar.
Kunagised töölised. Nüüd praktiliselt kerjused. Jajah, joodikud
muidugi ka, aga...
Kindlasti on neil ka kusagil lapsed ja
lapselapsed. Pagan võtaks, see pole ju nende süü, et nad kunagi
Venemaalt siia toodi ja Koplisse asustati. Pigem on jama selles, et
nad ei suutnud siinse töömentaliteediga kohaneda.
2. Süngeilmeline pearätikuga
vanaproua tuhnib enesekindlalt läbi kõik järjestikused
prügikastid. Lähenen viisakalt, pakun veidi raha. „Ei ole
tarvis“, ütleb rätikuga proua kanges eesti keeles rangelt ja
pisut põlglikult. Taganen viisakalt, läbime järgnevad 500 meetrit
bussipeatuseni, mina kõnniteel, tema endiselt prügikastides
tuhnides.
►Võimalik, et Tallinnas elav
vanausuline.
Vene õigeusklikel ja katoliiklastel on
minu teada üsna hästi toimivad tugisüsteemid. (või pole?)
3. Kaks kena soenguga, hästiriietatud
mutikest (ca 70 aastased) lähenevad ja küsivad, kuidas mul muidu
läheb. Räägin nendega hästi viisakalt mõnda aega.
►Pole vist vaja kaua arvata, keda
need prouad esindavad:)
4. Täiesti lootusetu ilmega
suhteliselt noor habemesse kasvanud mees Schnelli tiigi ääres. Ei
küsi midagi, aga näitab vaikides räbaldunud seljakotist võetud
raamatut. See on kõvakaaneline, vanaaegses kirjas ja leedukeelne.
Soojast pirukast ära ei ütle.
►Kuna verbaalne kontakt tema poolt
praktiliselt puudus, arvan, et tegu oli nö rändava Balti kodutuga.
5. Joviaalne vanahärra (ca 75) suure
pambuga, kes ei taha muud, kui tassikest kohvi. Eelistatavalt
meeldivas seltskonnas. Elukoht, naine-lapsed-lapselapsed Viljandis,
kuid plaanib elama minna Soome, kuna seal pole ta kellelegi tüliks
ja penss on ka suurem. Kiidab eriti vanemat poega, kes lausa EPA
lõpetanud. Armastab karaoket laulda.
►„Napsulembene ja väheke hull
vanaisa“, kelle pojad-tütred maakodust välja viskasid.
6. Ähmaste silmadega noormees
dressipükstes ja nahktagiga. „Kas te ei võiks anda paar eurot,
mis on puudu, et Narva rongile minna.“ Kui ütlen, et ta on seda
juba varemgi küsinud ja hoidku parem eemale, muutub poiss pehmelt
öeldes ärevaks ja kahmab mind õlast. Karjun mitu korda kõva
häälega: „ Mine eemale“, rabelen lahti ja lahkun jooksujalu.
Veider küll, aga mitte keegi trammipeatuses viibijatest ei tulnud
appi. Isegi mitte üks teatud tuttav kitarriga poiss, kes hoolimata
mu hüüdmisest edasi tõttas.
► Ainuke mulle füüsiliselt
liginenud narkomaan 5, või pigem 9 aasta jooksul Balti jaama kandis.
Kusjuures sama tüüp tegutses samal
viisil ka Tallinna Bussijaama ees. Mõne aja jooksul tundsin end
lausa jälitatuna, kuna pidin sageli trammiga Kalamajast Bussijaama
sõitma ja see mind rünnanud noormees oli tihti samas trammis.
Jabur, mis?
7. Üksildane suveöine argine
jalutuskäik Kalarannas. Udune koidueelne hämarus. Väikest kasvu
kimonolaades rõivas aasialanna jalutab vanal muulil, taamal veel
tõusmata päike, esiplaanil vana võssakasvanud õunapuu. Pilt nagu
muinasjuturaamatus.
Tervitasime viisakalt. Küsisin, miks
ta seal nõnda jalutab. Tuli välja, et ta on palgatud ühte nö
heaolusalongi massööriks, aga palka ei maksta sugugi, metsik
koduigatsus (Koreasse) ja süüa pole ka midagi.
Mul oli seljakotis rukkileiba, väikesi
tomateid ja juustu.
Istusime koidikul Kalarannas, mina ja
koduigatsuse käes vaevlev korealanna. Sõime rukkileiba ja
vaatasime, kuidas päike tõuseb.
►Loodan,
et ta jõudis koju tagasi.
No comments:
Post a Comment