Uhh - tere jälle. Käes on novembri lõpp. Siiamaani hellitas ilmataat meid lausa suvesoojusega - pean silmas, et +9 kraadi oli sel aastal üsna tavaline ka juunis ja juuliski. Täna sajab aga taevast asja, mille kohta ma sõna ei tea. Terav, märg, rahetaoline ollus. Ah, kas see pole mitte "jäide"?
Igatahes, nüüd on laupäevaõhtu - pliit köögis köeb, funk mängib. Tuba pole veel soojaks läinud - istun tekki mässituna ja mõtlen, mis tehtud, mis teoksil.
Tõlkisin tänavu (2015) kuus ja pool PÖFFi filmi - minu tõlgitud filmid on: "Väike gängster". "Lapserööv", "Kari", "Sõda" (osa sellest), "Noor Sophie Bell", "Ring" , "Prokurör, kaitsja, isa ja poeg".
Hästi hea meel on, et sain muuhulgas tõlkida vähemalt kaks imetoredat Hollandi lastefilmi, mis meeldisid ka PÖFFi lapskohtunikele.
Ausalt öeldes olen PÖFFi filme tõlkinud nüüdseks juba vähemalt 16-17 aastat - alati oodatud sügistalvine töö. Samuti nagu Matsalu Loodusfilmide Festivalile tõlkimine on lahutamatu osa hilissuvest - nüüd juba 5 aastat järjest
Naljakas ja tore on meenutada, et alguses tuli PÕFFI filme tõlkida VHS kassettidelt, otsida mõne tuttava juures kohta, kus saaks VHS filmi vaadata, kirjutada tõlge jooksvalt lugematule hulgale paberilehtedele ning seejärel trükkida see töökohas kõik uuesti paberilt arvutisse, salvestada flopikettale ja viia, kuhu vaja. :).Ausõna, tagasi vaadates oli sellega ikka hullumoodi rügamist! Koduarvuti oli veel mitme aasta kaugusel, interneti püsiühendusest rääkimata, töökohas oli internet modemiga - piirtud arv tunde kuu jooksul..Sülearvutist ei teatud midagi, tahvelarvuteid ja nutitelefone polnud veel välja mõeldudki.
Ülimalt naljakas on tagantjärele mõelda, et käisin esimese aasta ülikoolis, piipar taskus - nagu arstid 30 aasta tagustes Hollywoodi filmides. Kui loengu ajal piipar värisema hakkas, pidin vaheajal seisma telefoniautomaadi järjekorras ja tööle helistama, et teada saada, mida kiiresti vaja teha. Mu esimene mobiiltelefon kaalus umbes 300 grammi ja sel oli väljatõmmatav antenn :)
Siinkohal pean ikka ja jälle tänama Geoloogiakeskust nii piiparikogemuse kui ka selle eest, et mul lubati nelja aasta jooksul kunstiõpningute kõrvalt muuhululgas ka öösiti tööl käia ja kirjutuslaua all magamiskotis magada, rääkimata "ametijalgtrattaga" trükikodade vahel kimamisest ning meeletult lahedatest välitöödest Osmussaarel ja mujal. ... jätkub...
Saturday, November 21, 2015
Sunday, August 23, 2015
Uskumatu, aga tõsi.
Eelmisel nädalal nägin Paukjärve taga elukat!
Luusisin vaikselt nagu ikka - piki vähekäidavaid vanu metsaradu. Jõudsin kenale sõnajalgadest ümbritsetud samblalagendikule. Järsku näen - eemal kõrgemas rohus sekeldab ja nuhutab kummaline kassisuurune loom.
Läksin väga tasakesi lähemale (situatsioonikoomiku maiuspala - olin varustatud raske RMK õlakoti, seljakoti, seenenoa ja veel ühe väikese kotiga :)
Jõudsin lagendiku servale, lausa loomakese juurde. Tema seisis hiljukesi kahe rohukõrre taga paigal ja teeskles, et ma ei näe teda ;)
Noh, mina jälle teesklesin, et tema ei näe mind.
Paraku, keharaskust nihutades prõksatas mu jala all üks väike raag ja sellest piisas -
kährikkoerakutsikas ehmatas ja lasi lausa titehäälega haukudes jalga.
Lõpetuseks võin öelda, et silm säras ja karv läikis -
nii temal kui mul.
Luusisin vaikselt nagu ikka - piki vähekäidavaid vanu metsaradu. Jõudsin kenale sõnajalgadest ümbritsetud samblalagendikule. Järsku näen - eemal kõrgemas rohus sekeldab ja nuhutab kummaline kassisuurune loom.
Läksin väga tasakesi lähemale (situatsioonikoomiku maiuspala - olin varustatud raske RMK õlakoti, seljakoti, seenenoa ja veel ühe väikese kotiga :)
Jõudsin lagendiku servale, lausa loomakese juurde. Tema seisis hiljukesi kahe rohukõrre taga paigal ja teeskles, et ma ei näe teda ;)
Noh, mina jälle teesklesin, et tema ei näe mind.
Paraku, keharaskust nihutades prõksatas mu jala all üks väike raag ja sellest piisas -
kährikkoerakutsikas ehmatas ja lasi lausa titehäälega haukudes jalga.
Lõpetuseks võin öelda, et silm säras ja karv läikis -
nii temal kui mul.
Saturday, August 15, 2015
Südasuvi 2015
Vaat, kus lugu.
Lugesin hämmastusega omaenese blogi ja pidin tõdema, et polnud vigagi - viimase 2-3 aasta postitused näitavad järk-järgulist enesega toimetulemist, pärast seda mitmeaastast zombiõudusunenägu. Hakkama sain!
Nüüd jääb üle tänada isake Darwinit või tont teab keda - siiamaani elan, joonistan, kirjutan, kulgen - ja kuidas veel! (Pisike juubeldus)(!)
Aga noh, üksikasjadesse laskumata - tähtsaim on siiski ilm, eks ole.
Tänane, 15. augusti ilm oli imeliselt soe ja tuulevaikne.
Oli imekaunis laupäev - üks vähestest sellesuvistest puhkepäevadest. Olin eelmisel ööl pea päikesetõusuni tõlketööga tegelenud, mistõttu hommikul poole üheteistkümne paiku ärkasin mõnevõrra pahaselt lahtisest aknast kostuvate lakkamatute karjete peale: Kevin! Kevin! KEVIN! K-E-V-I-N!
Karjed kestsid mõneminutiliste vahedega tund aega järjest. Aitäh, et elan Kalamajas, mitte Kajamajas! Lasnamäel kõlaks majakaja ilmselt veel hullemini.
Selle aja jooksul jõudsin manustada mõnusa suure ja kange laupäevahommikuse kohvi, suvikõrvitsa-singi-juustuomleti ja poolelijäänud põnevusfilmi selle kõrvale. Jeerum, ma mõtlesin küll, et ütleks õige sellele nagamannile, kes naabermaja õues tund aega lakkamatult karjus. Aga samas vaatasin - väike üksildane tüüp istus kivi peal, pisike rihmaga kott üle õla, muudkui kohendas seda rihma ja hüüdis sõber Kevinit, kes oli arvatavasti vanematega suvilas või tont teab kus - no kuidas ma hakkan ütlema!
Pärast seda oli laupäeva pärastlõuna. Chill! Üle väga pika aja said kokku: 1) tõeliselt soe ja kaunis suveilm; 2)vaba laupäev; 3)mõistmine, et maailm ei kuku kokku, kui ma ei muretse, et kukub ja 4)teadmine, et viimase aja suured ja väikesed tööd on suht hästi tehtud ja järgmisteni on veel veidike aega.
Noh, ja siis ei saanud ma teisiti, kui andusin pisikestele üksildastele hedonistlikele naudingutele - võtsin Kalamaja raamatukogust tulevaks töbnädalaks seljakotitäie kerget (loe:vähekaaluvat) kirjandust. Jalutasin vanalinnas ja Kalarannas. Sain lisaks vahvale viiele pitbullile ja ühele labradorile semulikud limpskriimustused noorukeselt malamuudilt.
Ühesõnaga, nautisin päeva elus ja elu päevas. Ah jaa -tabasin end mittemõtlemast - õnn missugune!
Lugesin hämmastusega omaenese blogi ja pidin tõdema, et polnud vigagi - viimase 2-3 aasta postitused näitavad järk-järgulist enesega toimetulemist, pärast seda mitmeaastast zombiõudusunenägu. Hakkama sain!
Nüüd jääb üle tänada isake Darwinit või tont teab keda - siiamaani elan, joonistan, kirjutan, kulgen - ja kuidas veel! (Pisike juubeldus)(!)
Aga noh, üksikasjadesse laskumata - tähtsaim on siiski ilm, eks ole.
Tänane, 15. augusti ilm oli imeliselt soe ja tuulevaikne.
Oli imekaunis laupäev - üks vähestest sellesuvistest puhkepäevadest. Olin eelmisel ööl pea päikesetõusuni tõlketööga tegelenud, mistõttu hommikul poole üheteistkümne paiku ärkasin mõnevõrra pahaselt lahtisest aknast kostuvate lakkamatute karjete peale: Kevin! Kevin! KEVIN! K-E-V-I-N!
Karjed kestsid mõneminutiliste vahedega tund aega järjest. Aitäh, et elan Kalamajas, mitte Kajamajas! Lasnamäel kõlaks majakaja ilmselt veel hullemini.
Selle aja jooksul jõudsin manustada mõnusa suure ja kange laupäevahommikuse kohvi, suvikõrvitsa-singi-juustuomleti ja poolelijäänud põnevusfilmi selle kõrvale. Jeerum, ma mõtlesin küll, et ütleks õige sellele nagamannile, kes naabermaja õues tund aega lakkamatult karjus. Aga samas vaatasin - väike üksildane tüüp istus kivi peal, pisike rihmaga kott üle õla, muudkui kohendas seda rihma ja hüüdis sõber Kevinit, kes oli arvatavasti vanematega suvilas või tont teab kus - no kuidas ma hakkan ütlema!
Pärast seda oli laupäeva pärastlõuna. Chill! Üle väga pika aja said kokku: 1) tõeliselt soe ja kaunis suveilm; 2)vaba laupäev; 3)mõistmine, et maailm ei kuku kokku, kui ma ei muretse, et kukub ja 4)teadmine, et viimase aja suured ja väikesed tööd on suht hästi tehtud ja järgmisteni on veel veidike aega.
Noh, ja siis ei saanud ma teisiti, kui andusin pisikestele üksildastele hedonistlikele naudingutele - võtsin Kalamaja raamatukogust tulevaks töbnädalaks seljakotitäie kerget (loe:vähekaaluvat) kirjandust. Jalutasin vanalinnas ja Kalarannas. Sain lisaks vahvale viiele pitbullile ja ühele labradorile semulikud limpskriimustused noorukeselt malamuudilt.
Ühesõnaga, nautisin päeva elus ja elu päevas. Ah jaa -tabasin end mittemõtlemast - õnn missugune!
Tuesday, November 18, 2014
Kuiv, ilus ja näljane sügis
Tjah, vahepeal on palju rämpsu Läänemerre voolanud - allveelaevu ja mida iganes.
Lugesin tüki aja tagant oma vanu postitusi ja avastasin, et mu jutt ja mõtisklused käivad enamasti ikka ilmast ja lindudest. Küllap tuleks nii ka jätkata - ohutud ja rahvusvaheliselt arusaadavad teemad ju.
Niisiis - tänane päev:
jalutasin Kalamajast läbi vanalinna Estonia juurde ja vaatasin, kuidas tihedas hilissügisudus Raekoja platsil kuuske ehiti. Oli ilus kuusk küll. Külmetavad jaapanlased vaatasid ka ja tegid pilti. Poodidesse kiirustavad soomlased ei vaadanud - neil koduski kuuski küll.
Jõudsin lillelõhnaselt, jubedatest suveniiridest ja maalilistest müügimeestest kubisevalt Viru tänavalt Tammsaare parki. Seal toimus küll midagi päris veidrat -
Tammsaare kuju ees punases telgis luges lipupunasesse tekki mähitud punases tugitoolis istuv härrasmees "Tõde ja õigust", nii et kaugele kuulda oli. Vaimustatud kuulajaid ei paistnud olevat. Möödaminevaid muigajaid aga küll.
Estonia kontserdisaalis oli eelmisel nädalal isadepäeva puhul heategevuskontsert, kus minulgi lasti tunni aja jooksul otsetelepildis kätt proovida. Seda, kuidas see õnnestus, saab vaadata siit:
TLÜ AR juures sain täpselt õigel ajal kokku emaga. Kui suudate TLÜAR ühekorraga ilma suud liigselt pruukimata välja öelda, siis küllap teate ka, millist raamatukogu ma silmas pean.
Vahetasime kümne minuti jooksul seepi, soolaliha, moosi ja ajakajalist teavet, sh kassi tervise kohta.
Siis läksime kumbki oma teed.
Selleks ajaks oli udu juba üsna tihe. Kiirustasin ruttamata (laen ühest koolikirjandist) Roosikrantsi tänavale, andsin seal ühe puuduoleva allkirja ja rääkisin jälle ilmast. Ja maast. Küsisin koera tervise järele. Koer hea, kõik hea.
Kus pärast seda meeldivat toimingut hakkas alles kiire! Enne pimeduse saabumist oli ju vaja üle vaadata Okupatsioonide muuseumi juurde välja pandud Berliini müüri tükk (otsisin küll, aga ei leidnud udus üles), uurida järele, mis liiki lõhislehised vahtrad olid oma viimaseid lehti poetanud Hirveparki ja milline täpselt näeb välja korgipuu. Loovisin kahe-kolmekaupa chillivatest narkomaanidest osavalt mööda ja leidsin ühe vana puu, mille koor oli lähemal vaatlusel tihedalt roostes haavlitega tipitud. Mõistatasin just, miks ja kuidas, kui ühtäkki kõlas lipulangetamise signaal Pikast Hermannist. Vahtisin pisut aega läbi paksu udu härdunult üles ja tõepoolest, nägin ähmaselt ka üht halli meest, kes lippu kokku rullis. Just sellisel hetkel ja just sinna paika polnud ma veel sattunud!
Hümn kõlab küll sealtkandist koduaknasse nii magama minnes... kui ka magama minnes.
Schnelli tiigi ääres vaidlesid kaks väikest roosades jopedes koolikottidega tüdrukut tiiki oksaraage ja kivikesi visates selle üle, kas veepinnale tekkinud heledad laigud on jää või illusioon (!).
Mõtlesin edasi minnes, kas mina oleksin osanud selles eas seda sõna kasutada. Küllap mitte. Kas nüüdki?
Noh, ja siis läkski pimedaks. Sõin oma ühepajatoidu ja tegin seda, mida normaalsed inimesed üheksast viieni teevad.
Tänaseks kõik.
Lugesin tüki aja tagant oma vanu postitusi ja avastasin, et mu jutt ja mõtisklused käivad enamasti ikka ilmast ja lindudest. Küllap tuleks nii ka jätkata - ohutud ja rahvusvaheliselt arusaadavad teemad ju.
Niisiis - tänane päev:
jalutasin Kalamajast läbi vanalinna Estonia juurde ja vaatasin, kuidas tihedas hilissügisudus Raekoja platsil kuuske ehiti. Oli ilus kuusk küll. Külmetavad jaapanlased vaatasid ka ja tegid pilti. Poodidesse kiirustavad soomlased ei vaadanud - neil koduski kuuski küll.
Jõudsin lillelõhnaselt, jubedatest suveniiridest ja maalilistest müügimeestest kubisevalt Viru tänavalt Tammsaare parki. Seal toimus küll midagi päris veidrat -
Tammsaare kuju ees punases telgis luges lipupunasesse tekki mähitud punases tugitoolis istuv härrasmees "Tõde ja õigust", nii et kaugele kuulda oli. Vaimustatud kuulajaid ei paistnud olevat. Möödaminevaid muigajaid aga küll.
Estonia kontserdisaalis oli eelmisel nädalal isadepäeva puhul heategevuskontsert, kus minulgi lasti tunni aja jooksul otsetelepildis kätt proovida. Seda, kuidas see õnnestus, saab vaadata siit:
TLÜ AR juures sain täpselt õigel ajal kokku emaga. Kui suudate TLÜAR ühekorraga ilma suud liigselt pruukimata välja öelda, siis küllap teate ka, millist raamatukogu ma silmas pean.
Vahetasime kümne minuti jooksul seepi, soolaliha, moosi ja ajakajalist teavet, sh kassi tervise kohta.
Siis läksime kumbki oma teed.
Selleks ajaks oli udu juba üsna tihe. Kiirustasin ruttamata (laen ühest koolikirjandist) Roosikrantsi tänavale, andsin seal ühe puuduoleva allkirja ja rääkisin jälle ilmast. Ja maast. Küsisin koera tervise järele. Koer hea, kõik hea.
Kus pärast seda meeldivat toimingut hakkas alles kiire! Enne pimeduse saabumist oli ju vaja üle vaadata Okupatsioonide muuseumi juurde välja pandud Berliini müüri tükk (otsisin küll, aga ei leidnud udus üles), uurida järele, mis liiki lõhislehised vahtrad olid oma viimaseid lehti poetanud Hirveparki ja milline täpselt näeb välja korgipuu. Loovisin kahe-kolmekaupa chillivatest narkomaanidest osavalt mööda ja leidsin ühe vana puu, mille koor oli lähemal vaatlusel tihedalt roostes haavlitega tipitud. Mõistatasin just, miks ja kuidas, kui ühtäkki kõlas lipulangetamise signaal Pikast Hermannist. Vahtisin pisut aega läbi paksu udu härdunult üles ja tõepoolest, nägin ähmaselt ka üht halli meest, kes lippu kokku rullis. Just sellisel hetkel ja just sinna paika polnud ma veel sattunud!
Hümn kõlab küll sealtkandist koduaknasse nii magama minnes... kui ka magama minnes.
Schnelli tiigi ääres vaidlesid kaks väikest roosades jopedes koolikottidega tüdrukut tiiki oksaraage ja kivikesi visates selle üle, kas veepinnale tekkinud heledad laigud on jää või illusioon (!).
Mõtlesin edasi minnes, kas mina oleksin osanud selles eas seda sõna kasutada. Küllap mitte. Kas nüüdki?
Noh, ja siis läkski pimedaks. Sõin oma ühepajatoidu ja tegin seda, mida normaalsed inimesed üheksast viieni teevad.
Tänaseks kõik.
Kuum ja näljane suvi
Kurta või mitte? Või pigem loitsida, tantsida ja laulda?
Ilm on kuum... kuum... kuum... ja kuiv. Ja nii neli nädalat järjest.
Ei, kurta justkui ei tohi, sest aasta läbi kurdame niigi vihma, külma, lörtsi ja pakase üle. Ning seostame end sellise ilmaga - mis muud meist, eestlastest oodatagi, kui meil on selline kole ja kehv suusailm.
Nüüd on aga ilm nii kuum, et
kõige virilamadki kontorirotid ja pintsaklipslased linnarahva hulgast läheksid võimaluse korral paduvihma kätte hullama. Või kui tõesti hakkab sadama, siis kiruksid hullumoodi: "...", pidi see paduvihm just nüüd sadama hakkama, kui ma
1) panin veel rohkem lambanahkadega kaetud toole Raekoja platsile, lootuses õllemüügiga maailmarekordit teenida
2) saatsin sadu rahvariietes neidusid turiste ahvatlema
3) korraldasin oma isiklikul, tõkestatud kallasrajaga järvekaldal rahvusvahelise muusikaürituse
Maarahvas aga kirub, et vili kuivab kätte ära ja kartul jääb pisikeseks. Või kui hakkab sadama, siis, et "...", jälle jäi hein õigel ajal tegemata.
Lindudel oli janu. Panin neile õue veetünni oksarao, mida mööda jooma pääseda, ilma, et sisse kukuks.
Ilm on kuum... kuum... kuum... ja kuiv. Ja nii neli nädalat järjest.
Ei, kurta justkui ei tohi, sest aasta läbi kurdame niigi vihma, külma, lörtsi ja pakase üle. Ning seostame end sellise ilmaga - mis muud meist, eestlastest oodatagi, kui meil on selline kole ja kehv suusailm.
Nüüd on aga ilm nii kuum, et
kõige virilamadki kontorirotid ja pintsaklipslased linnarahva hulgast läheksid võimaluse korral paduvihma kätte hullama. Või kui tõesti hakkab sadama, siis kiruksid hullumoodi: "...", pidi see paduvihm just nüüd sadama hakkama, kui ma
1) panin veel rohkem lambanahkadega kaetud toole Raekoja platsile, lootuses õllemüügiga maailmarekordit teenida
2) saatsin sadu rahvariietes neidusid turiste ahvatlema
3) korraldasin oma isiklikul, tõkestatud kallasrajaga järvekaldal rahvusvahelise muusikaürituse
Maarahvas aga kirub, et vili kuivab kätte ära ja kartul jääb pisikeseks. Või kui hakkab sadama, siis, et "...", jälle jäi hein õigel ajal tegemata.
Lindudel oli janu. Panin neile õue veetünni oksarao, mida mööda jooma pääseda, ilma, et sisse kukuks.
Sunday, July 6, 2014
Laulupidu
Tulin täna, laulupeo viimasel õhtul rongiga Aegviidust Tallinna.
Juba päeval oli sihuke veider tunne, et tahaks vaikselt rahvaviisi
ümiseda. Rongis kõrvalpingis istus aga /.../ perekond hüperaktiivsete lastega, kes sõna otseses mõttes lakkamatult üürgasid... omal viisil.
Sõin vaikselt võid-sepikut ja lugesin lehte.
Lehes oli lugu Putinist ja jalgpallist, natuke reklaami kah. Lugesin niikaua kuni sõnu ja tähti jätkus. Jätkus peaaegu Balti jaamani, kuna üritasin rahulikult ja kenasti paljusid tähti mitu korda üle lugeda ja neist palindroome moodustada.
"Õudne jama ju", mõtlete. Seda mõtlesin minagi.
Seniks, kuni Linnahalli juures möödus buss punastes laulupeosärkides lastega, kes mulle hullupööra lehvitasid. Lehvitasin hullupööra vastu.
Siis läksin sadama taha võssa ja löristasin natuke nutta.
Juba päeval oli sihuke veider tunne, et tahaks vaikselt rahvaviisi
ümiseda. Rongis kõrvalpingis istus aga /.../ perekond hüperaktiivsete lastega, kes sõna otseses mõttes lakkamatult üürgasid... omal viisil.
Sõin vaikselt võid-sepikut ja lugesin lehte.
Lehes oli lugu Putinist ja jalgpallist, natuke reklaami kah. Lugesin niikaua kuni sõnu ja tähti jätkus. Jätkus peaaegu Balti jaamani, kuna üritasin rahulikult ja kenasti paljusid tähti mitu korda üle lugeda ja neist palindroome moodustada.
"Õudne jama ju", mõtlete. Seda mõtlesin minagi.
Seniks, kuni Linnahalli juures möödus buss punastes laulupeosärkides lastega, kes mulle hullupööra lehvitasid. Lehvitasin hullupööra vastu.
Siis läksin sadama taha võssa ja löristasin natuke nutta.
Tuesday, June 10, 2014
Juuni algus 2014
Siin ma nüüd olen, 10. juuni õhtul 2014 kell 22.30 Stroomi rannal.
Imeliselt valge, kuigi pilves ilm. Kuulsin just päikeseloojangu-lipulangetamise hümni Pikast Hermannist.
Suur õnn on, et mõistan veel sõna seada, vaadata ja kuulata. Ööbik laulab võsas, ilm on juuni alguse kohta hästi soe. Ja sääski on vähe!
Ise olen rahul, et sain taas ühe süvenemist nõudva tõlketööga õigeks ajaks hakkama.
Muretsen natuke, kuidas läheb seal hoovihmases Kõrvemaa metsas sel vahval Hollandi vanapaaril, kelle pühapäeval, 8 juunil Aegviidust sõbralikult pikale Oandu - Ikla jalgsimatkale saatsin. Loodan, et Joopil ja Madelijnil on kõik hästi ja et nad pärast tuhandekilomeetrist Florida alligaatorisoodes sumbatud soomatka end ka Viru rabas hästi tunnevad :)
Ise käisin pühapäeva hommikul Aafrika tigudega vihmamärjal murul jalutamas ja panin putukahirmu ületades jõletult suurtele Madagaskari prussakatele veidi omakeedetud tatart.
Kõik ei ole hästi,
kuid kõik ei ole ka halvasti.
Subscribe to:
Comments (Atom)