2017 on juba ammu alanud.
Küll ma kartsin, et tulevad külmad ja karmid ajad - ptüi-ptüi-ptüi -valesti arvasin.
Täitsa toredad ajad tulid!

Olen 2017 jaanuarist aprilli lõpuni taas Vodja koolis kunstiõpetaja. Minu jaoks on see alati paras väljakutse: et kas ma jaksan olla rõõmus, lahke, mõistev, parasjagu vallatu, lapsik, täiskasvanulik, humoorikas, leidlik, piisavalt tõsine, asjalik... ah jaa - "õpetajalik" kah veel.
Mul on selline kiiks, et ma ei taha häält tõsta. Pigem leian teisi mooduseid, kuidas teha nii, et kuulataks.
Noh,
vist jaksan küll. Aga tõepoolest, üks kaheksatunnine päev nädalas. Õigupoolest tähendab see seda, et sõidan igal teisipäevaõhtul Tallinnast bussiga Mäosse, sealt edasi Vodjale, joon õpilaskodu lastega koos õhtust teed, kuulan, mis vahepeal on toimunud.
Seejärel lähen kunstiklassi ja õpetajate tuppa, prindin töölehti, lõikan, kleebin, joonistan.
Kolmapäeviti olen 8.00 - 15.05 kunstiõpetaja. See on täitsa omaette lugu, kuidas ja miks.
2017 veebruari algusest tegutsen ka RMK retkejuhina
 - vähemalt 3 päeval nädalas olen juhendanud kahe- või kolmetunniseid loodusretki erinevatel teemadel lasteaedade või koolide õpilastele.
See on unistuste töö!
Ah soo, et mida ma vabal ajal teen?
Kütan pliiti, pesen pesu, teen süüa ja käin poes :D
Tõlgin, kirjutan, loen, joonistan ja hulgun.
Mõtlen.

Loodusmuusika

Täna õhtul rongiga töölt tulles ja uitmõtte ajel (sulnis juuliõhtu ikkagi) Kalaranna kaugema otsa kaudu suure ringiga koju minnes kuulsin ühtäkki kõlavat linnulaulu. Olin just neli ööpäeva täielikku õhtuvaikust nautinud - erandiks vaid öised rabalindude hääled ja rebase haukumine.
Aga nüüd - võimsamat sorti linnumuusika, mida muidu on võimalik kuulda vaid maikuus.
Olin parajasti läbimas sihukest veidrat paika nagu Linnahalli treppide alt läbi viiv rada.
Linnulaul kostis üha valjemini.
Esiti arvasin, et kellegi telefon heliseb või on üles pandud mingi võimas helisüsteem, et turistidele Tallinna linnast võimalikult looduslähedast muljet jätta.
Aga ei!
Jäin sealsamas hämaras ja koledas linnahallialuses seisma ja peilisin välja musträsta, kes, olles ilmselt enda jaoks vapustavalt hea akustikaga kõlakoja avastanud, seal uusi viise katsetas.
Ausõna, ta ei hoidnud nootide pealt kokku!
Aga avastanud, et ma teda jälgisin, jäi ta vait ja pööras häbelikult pead. Seepeale tegin näo, et pole teda üldsegi märganud ning läksin kujuteldavat viisi vilistades tubli viis sammu edasi, piiludes musträstast salakesi üleõla.
Niipea kui ma veidi eemaldusin, hakkas ta jälle uusi meloodiaid katsetama, ilmselgelt oma hääle kõla nautides ja konkurentide puudumise üle rõõmustades.
Nii ta sinna kõlavalt laulma jäigi - südasuvel, dolomiidist ja raudbetoonist kolossi rõskes hämaruses.
Uskuge või mitte.

Puutepunktid

1. Näen õhtul väikese Kopli poe juures sente lugevat hallipäist kõverate jalgadega mutikest. Vaatan veel hoolega, mis tal jalas on. Lääpas sandaletid. Seljas hall nailonjope ja päevinäinud must seelik. Loen ise sente, et kas on talle midagigi anda. Lähenen, teretan, pakun oma veeringuid. „A suitsu on?“ küsib seepeale vanaproua, samal ajal raha vastu võttes. No mis sa oskad öelda. Annan ühe sigareti ka. Vanaproua aga vaatab mind sellise näoga, et „Kas see on kõik? Siis kao kus kurat“. Eemalt ilmub nähtavale habeme ja karguga vanamees. Kaon kus kurat.

►Tõenäoliselt Kopli liinidelt pagendatud, (loodetavasti) munitsipaaltoas elutsev vanapaar. Kunagised töölised. Nüüd praktiliselt kerjused. Jajah, joodikud muidugi ka, aga...

Kindlasti on neil ka kusagil lapsed ja lapselapsed. Pagan võtaks, see pole ju nende süü, et nad kunagi Venemaalt siia toodi ja Koplisse asustati. Pigem on jama selles, et nad ei suutnud siinse töömentaliteediga kohaneda.

2. Süngeilmeline pearätikuga vanaproua tuhnib enesekindlalt läbi kõik järjestikused prügikastid. Lähenen viisakalt, pakun veidi raha. „Ei ole tarvis“, ütleb rätikuga proua kanges eesti keeles rangelt ja pisut põlglikult. Taganen viisakalt, läbime järgnevad 500 meetrit bussipeatuseni, mina kõnniteel, tema endiselt prügikastides tuhnides.

►Võimalik, et Tallinnas elav vanausuline.

Vene õigeusklikel ja katoliiklastel on minu teada üsna hästi toimivad tugisüsteemid. (või pole?)

3. Kaks kena soenguga, hästiriietatud mutikest (ca 70 aastased) lähenevad ja küsivad, kuidas mul muidu läheb. Räägin nendega hästi viisakalt mõnda aega.

►Pole vist vaja kaua arvata, keda need prouad esindavad:)

4. Täiesti lootusetu ilmega suhteliselt noor habemesse kasvanud mees Schnelli tiigi ääres. Ei küsi midagi, aga näitab vaikides räbaldunud seljakotist võetud raamatut. See on kõvakaaneline, vanaaegses kirjas ja leedukeelne. Soojast pirukast ära ei ütle.

►Kuna verbaalne kontakt tema poolt praktiliselt puudus, arvan, et tegu oli nö rändava Balti kodutuga.

5. Joviaalne vanahärra (ca 75) suure pambuga, kes ei taha muud, kui tassikest kohvi. Eelistatavalt meeldivas seltskonnas. Elukoht, naine-lapsed-lapselapsed Viljandis, kuid plaanib elama minna Soome, kuna seal pole ta kellelegi tüliks ja penss on ka suurem. Kiidab eriti vanemat poega, kes lausa EPA lõpetanud. Armastab karaoket laulda.

►„Napsulembene ja väheke hull vanaisa“, kelle pojad-tütred maakodust välja viskasid.

6. Ähmaste silmadega noormees dressipükstes ja nahktagiga. „Kas te ei võiks anda paar eurot, mis on puudu, et Narva rongile minna.“ Kui ütlen, et ta on seda juba varemgi küsinud ja hoidku parem eemale, muutub poiss pehmelt öeldes ärevaks ja kahmab mind õlast. Karjun mitu korda kõva häälega: „ Mine eemale“, rabelen lahti ja lahkun jooksujalu. Veider küll, aga mitte keegi trammipeatuses viibijatest ei tulnud appi. Isegi mitte üks teatud tuttav kitarriga poiss, kes hoolimata mu hüüdmisest edasi tõttas.

► Ainuke mulle füüsiliselt liginenud narkomaan 5, või pigem 9 aasta jooksul Balti jaama kandis.

Kusjuures sama tüüp tegutses samal viisil ka Tallinna Bussijaama ees. Mõne aja jooksul tundsin end lausa jälitatuna, kuna pidin sageli trammiga Kalamajast Bussijaama sõitma ja see mind rünnanud noormees oli tihti samas trammis. Jabur, mis?

7. Üksildane suveöine argine jalutuskäik Kalarannas. Udune koidueelne hämarus. Väikest kasvu kimonolaades rõivas aasialanna jalutab vanal muulil, taamal veel tõusmata päike, esiplaanil vana võssakasvanud õunapuu. Pilt nagu muinasjuturaamatus.

Tervitasime viisakalt. Küsisin, miks ta seal nõnda jalutab. Tuli välja, et ta on palgatud ühte nö heaolusalongi massööriks, aga palka ei maksta sugugi, metsik koduigatsus (Koreasse) ja süüa pole ka midagi.

Mul oli seljakotis rukkileiba, väikesi tomateid ja juustu.

Istusime koidikul Kalarannas, mina ja koduigatsuse käes vaevlev korealanna. Sõime rukkileiba ja vaatasime, kuidas päike tõuseb.

►Loodan, et ta jõudis koju tagasi.

südasuvi 2016

Kohutavalt ilus ja soe äikeseline suvi.
Ainult et... täiesti naeruväärne lugu:
ujuma pole veel kordagi saanud - vaid paar korda jalgupidi vees Kuressaare linnuse taga ja Stroomi rannas. Häbi küll.
Nikerjärve oleks ju küll juba palju kordi võinud minna, aga jalad on olnud nii väsinud, et lihtsalt ei jaksanud enam pärast tööpäeva. Jäin lihtsalt trepile istuma ja raamatut lugema või läksin tillukesele rabaringkäigule suvise hämaruse hääli kuulama.
Ühel korral pidi rebane mind peaaegu jalust maha jooksma - tuli teine just öösel Aegviidu poe juurest toidukraami otsimast ja üllatuseks olin mina ta kodurabasse viival teel otseti ees.

Vaat, kui ikka koera-Jaaku enam seltsiks pole võtta, ei lähe vabadel päevadel lihtsalt niisama suure seljakoti, telgi ja priimusega matkama Paldiski kanti, Klooga randa, Kõrvemaale, Alutagusele või tont-teab-kuhu. Mandumine, mis muud.
Päris hull lugu.
Sest ainult metsas või mere ääres olles tulevad mõtted, mujal tulevad teod. Kui tulevad.

Päris palju päevi olen veetnud Riisipere lasteaia hooviseinu maalides. Olen tahtnud neil seintel kujutada loodust nii, et ka neis lastes, keda varajases eas loodusesse ei viida, tärkaks huvi lindude, loomade, taimede, raba, mere ja metsa vastu. Ei tea, kas õnnestus - ehk sügisel saab näha-kuulda.

Paari tunni pärast olen jälle Aegviidus - päeval tööpostil ja õhtupoole, kui jalad veel kannavad, metsasügavustes.

42

"Elame huvitaval ajajärgul",

mõtleb filosoof.

"Halb on aeg ja üha hullemaks läheb",

mõtleb pessimist.

Lendoravale ja ebapärlikarbile mõeldes

nõgesesuppi keetev optimist supisse pisaraid puistab.

Jälle ilmast

Jõulueelne aeg.

Keda kõnetab lai ja mahe romantiline lumesadu paari miinuskraadiga novembri lõpus ja detsembri alguses? Lumised jõulud ja aisakellade tilin reeteel? Või äkki mõni vana friik mäletab veel õlgadeni ulatuvaid hangesid, suusatamist paukuval järvejääl ja huntide ulgumist kuupaistesel talveööl?

Viimaste aastate trend on hoopis teine.

Nagu mu juuksur üleeile väga tabavalt ütles: kätte on jõudnud igavene juuli.

Enam-vähem aastaringselt on + 7 - + 8 kraadi sooja.

Juunis-juulis on hommikuti rohi härmas ja augustis samuti, ainult et siis ilmestavad metsalagendikke ja järvekaldaid veel ka tuhanded härmatises sätendavad ämblikuvõrgud. Ilus!

Aprillis-mais tuleb hetkeks valmis olla tõeliseks kuumalaineks - päevane temperatuur võib küündida 20 plusskraadini! See aeg võib osutuda ka aasta kuumimaks perioodiks. Pensionäridel ja südamehaiguste käes kannatavatel inimestel oleks targem toas püsida. Samal ajal puhub tavaliselt ka tugev tuul, mis koos talvel tänavatele kogunenud liiva, prügi, koerasita ja varajase õietolmuga on eriti allergikutele tõeliselt mõnusaks väljakutseks :)

Tark on vatijoped ja villased sokid käepärast hoida, sest juunikuu tõotab tulla vähemalt sama külm ja vihmane kui detsember, ainult kõvasti valgem. Juuni alguses tasub end hästi soojalt riidesse panna ja võssa ööbikulaulu kuulama minna. Juhul, kui leiate võsa, mis asub maanteedest piisaval kaugusel, et läbi läkiläki midagi kuulda oleks. Hämmastav küll, aga ööbikud laulavad ikka veel – nagu eestlasedki.

Jaanipäevaks tasub lisaks lihale ja viinale varuda ka trendikaid sooje kampsuneid, kummikuid, kapuutsidega mantleid, kindaid ja keepe. Et sõnajalaõit otsima minnes ikka kena välja näha.

Kes tahab ronida üle seitsme tara, et leida seitset erinevat lille, mis ööseks padja alla panna, siis tarade leidmisega pole probleemi. Neid on nüüd igal sammul, eriti mereäärsetel aladel. Lilled tuuakse aga otse Hollandist – vaja vaid peatuda mõne tarataguse kioski juures.

Augustis püsib õhutemperatuur arvatavasti mõõduka +8 – maksimaalselt +15 kraadi piires, kuid ööd on taas märksa pimedamad – seega ideaalne aeg jaaniussiotsijatele! Õnneks on looduses sadade aastate jooksul säilinud rütm, mis veel mõnda aega jätkub: puud lähevad lehte ja õitsevad, ööbikud laulavad ja jaaniussid säravad. Nemad ei kurda ilma üle nagu meie, nad kohanevad – ainult et mõne aja pärast pole neil enam kohta, kus kohaneda.