Eelmisel nädalal nägin Paukjärve taga elukat!
Luusisin vaikselt nagu ikka - piki vähekäidavaid vanu metsaradu. Jõudsin kenale sõnajalgadest ümbritsetud samblalagendikule. Järsku näen - eemal kõrgemas rohus sekeldab ja nuhutab kummaline kassisuurune loom.
Läksin väga tasakesi lähemale (situatsioonikoomiku maiuspala - olin varustatud raske RMK õlakoti, seljakoti, seenenoa ja veel ühe väikese kotiga :)
Jõudsin lagendiku servale, lausa loomakese juurde. Tema seisis hiljukesi kahe rohukõrre taga paigal ja teeskles, et ma ei näe teda ;)
Noh, mina jälle teesklesin, et tema ei näe mind.
Paraku, keharaskust nihutades prõksatas mu jala all üks väike raag ja sellest piisas -
kährikkoerakutsikas ehmatas ja lasi lausa titehäälega haukudes jalga.
Lõpetuseks võin öelda, et silm säras ja karv läikis -
nii temal kui mul.
No comments:
Post a Comment