Juba päeval oli sihuke veider tunne, et tahaks vaikselt rahvaviisi
ümiseda. Rongis kõrvalpingis istus aga /.../ perekond hüperaktiivsete lastega, kes sõna otseses mõttes lakkamatult üürgasid... omal viisil.
Sõin vaikselt võid-sepikut ja lugesin lehte.
Lehes oli lugu Putinist ja jalgpallist, natuke reklaami kah. Lugesin niikaua kuni sõnu ja tähti jätkus. Jätkus peaaegu Balti jaamani, kuna üritasin rahulikult ja kenasti paljusid tähti mitu korda üle lugeda ja neist palindroome moodustada.
"Õudne jama ju", mõtlete. Seda mõtlesin minagi.
Seniks, kuni Linnahalli juures möödus buss punastes laulupeosärkides lastega, kes mulle hullupööra lehvitasid. Lehvitasin hullupööra vastu.
Siis läksin sadama taha võssa ja löristasin natuke nutta.
No comments:
Post a Comment