Esiteks sain selle lennuki kohta nii mõndagi teada. Et Cessna 172 on loodud õppelennukiks, surmasõlmi ta ei tee, kuna mootoril pole piisavalt võimsust. Võib tõusta 4 kilomeetri kõrguseni! Me lendasime 300 meetrit maast ja täna oli ülihea ilm. Päikseline, pilvetu, tuuletu. Oleksin soovinud kasvõi üht pisikest rünkpilve - aga see on täiesti jumalavallatu soov.
Ei raputa,viirab mahedalt.(See käib pigem piloodi kohta). Need viiramised olid ülikaunid ja just parajates kohtades. Nägin ülalt meie heinamaade "müstilisi ringe" ehk seeneringe. Niidukite jäetud mustrid olid ka üsna müstilised. Aga kõige vahvam oli ülalt vaadata Viru raba (vaatetornid olid ka näha, turistide hulgast ja laugastest rääkimata) ja Kõnnu Suursood. Palusin, et meie õhulend viiks üle suurte rabade-soode. Nii ka läks. Sain teada nii mõndagi tuulekeeristest, rünkpilvedest ja kõrg- ning madallrõhkkonnast. Küll on kahju, et meile rohkem meteoroloogiat ei õpetatud! Pean silmas, et kohe palju rohkem :) Sain teada, et Ruhnu lennuki rappumine pole tingitud mitte "õhuaukudest", vaid õhukeeristest. Hoopis teine tera. Piloot sai teada, miks osa põlde on pruunid, osa kollased ja osa helerohelised ning veidi aimu freesturbaväljade ja ülesküntud põldude erinevusest :) Ega tehnikainimene peagi suvi- ja talivilja vahel vahet tegema. Eriti ülaltvaates. Või peab? Samas, kas põllumees peab tsentrifugaal- ja pedaaljõudu ohjeldada oskama? Küllap vist ikka.
Lendasime Tallinnast Loksale piki rannikut, tiirutasime ehk viirasime Pedassaare üle ning jätkasime teed üle Põhja-Kõrvemaa Aegviitu. Aegviidu Looduskeskuse õue kohal pöörasime tagasi ja suundusime läbi Vaida Tallinna. Kuna Tallinna lennuväljal oli tihe lennuliiklus, tegime lennujuhi käskluste kohaselt lugematud (ca 7-8) tiiru Ülemiste järve kohal. Hm, miks ma arvasin, et Ülemiste järv on sini-sinise ja läbipaistva veega? :)
Ja nüüd tundeline osa:
Need värviskaalad, mis Põhja-Eesti rannikul nägin, olid just need -unes ja kujutlustes nähtud, ON ikka ilusad küll. Puhtad, putkavabad rannad. Vastupidiselt karjääride ja kaevanduste mürkrohelistele vetele, keset metsi sätendavatele prügihunnikutele ja tühermaadele. Palju eikuhugiviivaid kõva kattega teid, palju üksikuid mahajäetud talukohti, vanu kiviaedu, prügimägesid, kuivanud jõesänge. Õnn, et jätkub nägemist ja pisut teadmist.
Kurbus, et ei saa midagi parata. Natuke paradoksi. Ja hullupööra õnnelikku päeva.
No comments:
Post a Comment