Suveöö unenägu

Imeharva juhtub, et unenäod on "nagu päris". Jutustan oma unenäo 31. juuli ööl.
Olin Lilleküla rongipeatuses koos Ida-Eurooplasest tüdruksõbra ja Skandinaaviast pärit jalgratturist poiss-sõbraga. Lillekülas oli metrootunnel - pime, kitsas, trügiv rahvamass. Rongi väljumiseni oli aega loetud minutid. Juhatasin sõbrad eskalaatorini, meeletu trügimine ja lärm. Meid takistas suur, tüse porgandpunase "kilukarbisoenguga" ehk suure koheva krunniga Vene maadam erkrohelises plingist villasest kangast mantlis. Maadam tõkestas meie teed ja hakkas vene keeles loetlema NSVL suurlinnade nimesid (Moskva, Tbilisi, Kiiev, Karaganda? Suhhumi, Novosibirsk). Maadam karjus, et me oleme rumalad, et Nõukogude Liidust välja astusime - sellepärast ongi meil vaesus, pime, rahvarohke ja kole metroo jne. Sain vihaseks, sest maadam takistas meil eskalaatoril allapoole rongini jõuda. Tõukasin teda paar korda õlast. Tunne oli, nagu lööksin rusikaga heinasaadu. Lootusetu. Siis tuli meelde, et venelased on üsna ebausklikud. Eestlased sülitavad ju ka kolm korda üle õla, kuid venelased kardavad "kurja silma" märksa rohkem. Siis tuletasingi meelde kõik, mida ma nõidumisest, kurjast silmast ja šamaanlusest tean, meenutades nt Karjala ja Valge Mere kaljujooniseid. Vaatasin suurele punase krunniga Vene maadamile otse silma ja hakkasin šisinal-šusinal nõiasõńu ütlema, samal ajal kätega vehkides. Selle peale Vene maadam justkui ehmus veidi, aga kogus end kohe, krahmas oma erkrohelise mantli hõlmalt suure ja raske kuldse prossi ja hakkas sellega vastu äsama. Pross oli kullast, silmakujuline, keskel tilluke roheline kalliskivi. ...Unenägu oli nii selge, et tahaksin joonistada selle Vene muti, tema prossi ja kogu olukorra. Loodan, et teen seda peagi.

Siinkohal ütlen ausalt, et ei tarvita/ole kunagi tarvitanud narkootikume.
Ei hakka ka. Ei ole ka Castaneda jüngrite killast. Aga vahva on, kui vahel harva näed unes tõelist müsteeriumi/actioni/thrillerit - ja suudad kurjusele vastu seista :)