Kuum juulilõpp

Pärast töist nädalavahetust Aegviidu loodusmajas veetsin esmaspäeva "koduste toimetustega" - pesin põrandat ja aknaid, keetsin hernesuppi /keset suve?/ ja üritasin oma finantsolukorrast selgust saada. Olukord polnud kuigi roosiline, sestap suundusin Stroomi randa öösuplusele. Noh, et omaette olles elu üle järele mõelda. Nimelt on sealsel liivarannal üks kaugem rahn, kuhu saab seelikusaba üles tõstes jalgsi astuda. Päevasel ajal on sel rahnul palju rahvast. Öösel saab aga rahulikult omaette olla. Nii ma vähemalt arvasin. Vaevalt sinna jõudnuna nägin, et keegi järgneb. "Keegi" osutus Kalleks, kes tahtis ka selle kivi otsast ujuma minna. Kui Kalle oli ära ujunud, tegin omakorda tiiru ümber rahnu. Vett jääb seal ikka vähemaks ja vähemaks - peatselt saab ilmselt põlvekõrguses vees Koplist Rocca al  Maresse jalutada. Kalle oli üks üsna isemoodi inimene. Igatahes, arvestades sellega, et kohtusime öösel Stroomi rannas üksikul meres asuval kivisaarekesel, oli meil päris mitu jututeemat. Õnneks lõppes kohtumine sõbralikult. St Kalle saatis mind piki pargiäärset kõnniteed peaaegu Maleva peatuseni, kust jätkasin üksi. Vahepealsel pimedal kõnniteel kuulsin tagant pööraseid jooksusamme ja lõõtsutamist.  Pöörasin igaks juhuks kaitseasendis ümber, aga tulija oli keskealine vene naine, kes hõikas "dobrõi vetsher". Soovisin talle sama. Mõni hetk hiljem jõudsin kambani, kes rõõmsalt (st venekeelsete vandesõnade saatel) tulijat tervitasid ja seejärel mulle järgnema hakkasid. Tegin paar haaki, kiirendasin sammu ja põikasin teisale. Jõudsin kenasti koju.

Silmapaistev lilleilu Volta tänaval