Matkamisest ja retklemisest

Vanasti "matkati" ehk käidi või sõideti pikki teid mingi konkreetse asja pärast. Oli selleks siis laadaleminek, sulasekauplemine, salakaubavedu või tütrele/pojale kaasa otsimine ehk kosjaskäik. Vapramad "matkasid" ka uut tööd, maalappi või haridust saama. Kristjan Jaak Peterson on üks esimesi eestlasi, kellele matkamise eest ausammas on püstitatud. Nimelt matkas ta jalgsi üle 200 kilomeetri Riiast otse Tartu Ülikooli. Seda matka on hiljem vastupidises suunas üritanud ka mitmed uuema põlve Eesti kirjanikud (http://www.epl.ee/news/kultuur/kirjanikud-lahevad-petersoni-jalgedes-riiast-tartusse.d?id=51169252).
Matkade puhul olid kojujäävad pereliikmed toetavad, elevil ja väheke murelikud - sooviti teelolijatele kaigast kodaraisse ja loodeti, et nad huntide või teeröövlite kätte ei jää ega laukasse upu.

Teine asi oli retkedega - sõja-, jahi- või seeneretked olid sageli ohtlikud või lõppesid lausa surmaga. Mõningad lähedalasuvatelt maadelt pärit retkelised ei märganud kohale jõudes kindlaksmääratud lõkkeplatse ega kohtumispaiku vaid põletasid ja tapsid, kus juhtus. Sellega seoses suundus suur osa eestlasi pikkadele mõttetutele retkedele, kust tihtipeale tagasi ei jõutud. Kohalejäänud pidid aga nälja sunnil leppima marja-, jahi ja seeneretkedega. Kuna Kuulo Kalamehe värviliste illustratsioonidega seeneraamatuid veel ilmunud ei olnud ja sellealast saksakeelset kirjandust Eesti taludes üldiselt ei leidunud, juhtus sagedasi seenemürgistusi või surmajuhtumeid.

Rändajad olid üldjuhul külast külla suunduvad teelised, kel enamasti õlal kas kaubakast või kerjakott. Tegutsesid materiaalsetel ja ainelistel eesmärkidel. Mõningatel neist oli ka muusikalist kuulmist ja lavalist esinemisoskust. Rändajad korraldasid omakasupüüdlikel eesmärkidel mitmesuguseid meelelahutuslikke etendusi ahvide, leierkastide, habemega naiste ja madude saatel. Tuli ette ka täiesti kuritegelikke artiste, nt üks Põhja-Saksamaalt, Hamelnist pärit vilepuhuja, kes küll takistas mõneks ajaks hiirte ja rottide levikut ent mõjus pärssivalt eestlaste juurdekasvule. Siiamaani suunduvad paljud noored eestlased otsekui nähtamatu vile kutsel lõuna või põhja poole. Enamasti põhja poole.

Reisiti üldjuhul laevadega, eesmärgiks eksport-import. Laevareisidelt toodi kaasa haruldasi esemeid, naisi, ahve, tätoveeringuid ja erinevaid haigusi.Seda juhul, kui üldse reisilt tagasi jõuti. Paljud laevad läksid põhja, kuid igasse sadamalinna erinevates maailmajagudes jäi maha vähemalt üks (tegelikult kaks) päevitunud, soolast parkunud eestlast, kes hoolitsesid genotüübi leviku eest. Ja need eestlased ei olnud meremehed vaid ajakirjanikud!
Lõige: http://www.eesti.ca/hemingway-and-two-estonians/article31724

In Hemingway's book To Have and Have Not published in 1937 there is a 13 line paragraph mentioning 2 Estonians aboard a 34 foot yacht in Key West, Florida who wrote articles about their sea adventures and sent them back to Estonia earning $1.00 to $1.30 per column. Papa H. went on to say other Estonian sailors, some 324 of them, were sailing round the world and their stories too met print in Estonia under a column entitled Sagas of Our Intrepid Voyagers. Hemingway surmised that such articles were as exciting for Estonians to read as sport features were for U.S. newspaper readers. Contrary to a multitude of internet reports, the popular quote "In every port in the world, at least two Estonians can be found" or some similar version of it was not written by Hemingway per se. What he wrote according to my research was: "No well-run yacht basin in Southern waters is complete without at least two sunburned, salt bleached-headed Esthonians [sic] who are waiting for a check from their last article." Rather a mouthful and he refers to writers specifically.

Reisisid veel ka mõningad kirjanikud ja kunstnikud, poliitikud, diplomaadid, muusikud ja suurettevõtjad, Paljud neist kahjuks üheotsapiletiga.