Kevadöine torm möllab õues, plekk-katused pauguvad ja pliidi alt lööb iga tuuleiiliga pakse suitsusahmakaid. Jälle üks talv üle elatud, aasta lootusrikkaim aeg käes. Varakevad... põgus nagu hetkeuid, aga maruline.
Loodan, et suvi veel niipea kätte ei jõua, sest kui ta kord käes, siis samahästi kui möödas ka.
Ei tea, kas peaks kohe hoiatama, et siin alati just kõige arukam jutt olema ei saa? Eks aeg annab arutust :) .
Igatahes, täna on ots lahti tehtud, olen oi-kui kole uhke, et oskan siia juba piltegi lisada. Huvitav, kust ma sellele rohekale taustale natuke sammalt juurde saaksin?
Igatahes kergendus, et mu ilmsüütud FB sõbrad-tuttavad ei pea enam oma argipäevaaskelduste hulgas mu jaburaid eneseväljendusilminguid lugema. Need panen nüüdsest siia, kes tahab, see loeb. Ongi ju hea, kui iseendaga peetud jutuajamiste üle mingisugunegi väline kontroll toimub - siis ei lähe päris käest ära. Üht võin küll kindlalt lubada - iial ei kuule sellel soisel leheküljel mingit virisemist ühiskonna, poliitika, ega kaaskodanike kohta.
Küll võib aga juhtuda, et esineb mõningaid luuletusemoodi jublakaid, hullumoodi heietusi, sõnamänge, jaburaid pilte-fotosid ja järeleproovitud, kuid mõnevõrra sinisuklikke toiduretsepte.
Saame näha!
No comments:
Post a Comment