Kohutavalt ilus ja soe äikeseline suvi.
Ainult et... täiesti naeruväärne lugu:
ujuma pole veel kordagi saanud - vaid paar korda jalgupidi vees Kuressaare linnuse taga ja Stroomi rannas. Häbi küll.
Nikerjärve oleks ju küll juba palju kordi võinud minna, aga jalad on olnud nii väsinud, et lihtsalt ei jaksanud enam pärast tööpäeva. Jäin lihtsalt trepile istuma ja raamatut lugema või läksin tillukesele rabaringkäigule suvise hämaruse hääli kuulama.
Ühel korral pidi rebane mind peaaegu jalust maha jooksma - tuli teine just öösel Aegviidu poe juurest toidukraami otsimast ja üllatuseks olin mina ta kodurabasse viival teel otseti ees.
Vaat, kui ikka koera-Jaaku enam seltsiks pole võtta, ei lähe vabadel päevadel lihtsalt niisama suure seljakoti, telgi ja priimusega matkama Paldiski kanti, Klooga randa, Kõrvemaale, Alutagusele või tont-teab-kuhu. Mandumine, mis muud.
Päris hull lugu.
Sest ainult metsas või mere ääres olles tulevad mõtted, mujal tulevad teod. Kui tulevad.
Päris palju päevi olen veetnud Riisipere lasteaia hooviseinu maalides. Olen tahtnud neil seintel kujutada loodust nii, et ka neis lastes, keda varajases eas loodusesse ei viida, tärkaks huvi lindude, loomade, taimede, raba, mere ja metsa vastu. Ei tea, kas õnnestus - ehk sügisel saab näha-kuulda.
Paari tunni pärast olen jälle Aegviidus - päeval tööpostil ja õhtupoole, kui jalad veel kannavad, metsasügavustes.
No comments:
Post a Comment