Täna õhtul rongiga töölt tulles ja uitmõtte ajel (sulnis juuliõhtu ikkagi) Kalaranna kaugema otsa kaudu suure ringiga koju minnes kuulsin ühtäkki kõlavat linnulaulu. Olin just neli ööpäeva täielikku õhtuvaikust nautinud - erandiks vaid öised rabalindude hääled ja rebase haukumine.
Aga nüüd - võimsamat sorti linnumuusika, mida muidu on võimalik kuulda vaid maikuus.
Olin parajasti läbimas sihukest veidrat paika nagu Linnahalli treppide alt läbi viiv rada.
Linnulaul kostis üha valjemini.
Esiti arvasin, et kellegi telefon heliseb või on üles pandud mingi võimas helisüsteem, et turistidele Tallinna linnast võimalikult looduslähedast muljet jätta.
Aga ei!
Jäin sealsamas hämaras ja koledas linnahallialuses seisma ja peilisin välja musträsta, kes, olles ilmselt enda jaoks vapustavalt hea akustikaga kõlakoja avastanud, seal uusi viise katsetas.
Ausõna, ta ei hoidnud nootide pealt kokku!
Aga avastanud, et ma teda jälgisin, jäi ta vait ja pööras häbelikult pead. Seepeale tegin näo, et pole teda üldsegi märganud ning läksin kujuteldavat viisi vilistades tubli viis sammu edasi, piiludes musträstast salakesi üleõla.
Niipea kui ma veidi eemaldusin, hakkas ta jälle uusi meloodiaid katsetama, ilmselgelt oma hääle kõla nautides ja konkurentide puudumise üle rõõmustades.
Nii ta sinna kõlavalt laulma jäigi - südasuvel, dolomiidist ja raudbetoonist kolossi rõskes hämaruses.
Uskuge või mitte.
No comments:
Post a Comment