Loodusmuusika

Täna õhtul rongiga töölt tulles ja uitmõtte ajel (sulnis juuliõhtu ikkagi) Kalaranna kaugema otsa kaudu suure ringiga koju minnes kuulsin ühtäkki kõlavat linnulaulu. Olin just neli ööpäeva täielikku õhtuvaikust nautinud - erandiks vaid öised rabalindude hääled ja rebase haukumine.
Aga nüüd - võimsamat sorti linnumuusika, mida muidu on võimalik kuulda vaid maikuus.
Olin parajasti läbimas sihukest veidrat paika nagu Linnahalli treppide alt läbi viiv rada.
Linnulaul kostis üha valjemini.
Esiti arvasin, et kellegi telefon heliseb või on üles pandud mingi võimas helisüsteem, et turistidele Tallinna linnast võimalikult looduslähedast muljet jätta.
Aga ei!
Jäin sealsamas hämaras ja koledas linnahallialuses seisma ja peilisin välja musträsta, kes, olles ilmselt enda jaoks vapustavalt hea akustikaga kõlakoja avastanud, seal uusi viise katsetas.
Ausõna, ta ei hoidnud nootide pealt kokku!
Aga avastanud, et ma teda jälgisin, jäi ta vait ja pööras häbelikult pead. Seepeale tegin näo, et pole teda üldsegi märganud ning läksin kujuteldavat viisi vilistades tubli viis sammu edasi, piiludes musträstast salakesi üleõla.
Niipea kui ma veidi eemaldusin, hakkas ta jälle uusi meloodiaid katsetama, ilmselgelt oma hääle kõla nautides ja konkurentide puudumise üle rõõmustades.
Nii ta sinna kõlavalt laulma jäigi - südasuvel, dolomiidist ja raudbetoonist kolossi rõskes hämaruses.
Uskuge või mitte.

Puutepunktid

1. Näen õhtul väikese Kopli poe juures sente lugevat hallipäist kõverate jalgadega mutikest. Vaatan veel hoolega, mis tal jalas on. Lääpas sandaletid. Seljas hall nailonjope ja päevinäinud must seelik. Loen ise sente, et kas on talle midagigi anda. Lähenen, teretan, pakun oma veeringuid. „A suitsu on?“ küsib seepeale vanaproua, samal ajal raha vastu võttes. No mis sa oskad öelda. Annan ühe sigareti ka. Vanaproua aga vaatab mind sellise näoga, et „Kas see on kõik? Siis kao kus kurat“. Eemalt ilmub nähtavale habeme ja karguga vanamees. Kaon kus kurat.

►Tõenäoliselt Kopli liinidelt pagendatud, (loodetavasti) munitsipaaltoas elutsev vanapaar. Kunagised töölised. Nüüd praktiliselt kerjused. Jajah, joodikud muidugi ka, aga...

Kindlasti on neil ka kusagil lapsed ja lapselapsed. Pagan võtaks, see pole ju nende süü, et nad kunagi Venemaalt siia toodi ja Koplisse asustati. Pigem on jama selles, et nad ei suutnud siinse töömentaliteediga kohaneda.

2. Süngeilmeline pearätikuga vanaproua tuhnib enesekindlalt läbi kõik järjestikused prügikastid. Lähenen viisakalt, pakun veidi raha. „Ei ole tarvis“, ütleb rätikuga proua kanges eesti keeles rangelt ja pisut põlglikult. Taganen viisakalt, läbime järgnevad 500 meetrit bussipeatuseni, mina kõnniteel, tema endiselt prügikastides tuhnides.

►Võimalik, et Tallinnas elav vanausuline.

Vene õigeusklikel ja katoliiklastel on minu teada üsna hästi toimivad tugisüsteemid. (või pole?)

3. Kaks kena soenguga, hästiriietatud mutikest (ca 70 aastased) lähenevad ja küsivad, kuidas mul muidu läheb. Räägin nendega hästi viisakalt mõnda aega.

►Pole vist vaja kaua arvata, keda need prouad esindavad:)

4. Täiesti lootusetu ilmega suhteliselt noor habemesse kasvanud mees Schnelli tiigi ääres. Ei küsi midagi, aga näitab vaikides räbaldunud seljakotist võetud raamatut. See on kõvakaaneline, vanaaegses kirjas ja leedukeelne. Soojast pirukast ära ei ütle.

►Kuna verbaalne kontakt tema poolt praktiliselt puudus, arvan, et tegu oli nö rändava Balti kodutuga.

5. Joviaalne vanahärra (ca 75) suure pambuga, kes ei taha muud, kui tassikest kohvi. Eelistatavalt meeldivas seltskonnas. Elukoht, naine-lapsed-lapselapsed Viljandis, kuid plaanib elama minna Soome, kuna seal pole ta kellelegi tüliks ja penss on ka suurem. Kiidab eriti vanemat poega, kes lausa EPA lõpetanud. Armastab karaoket laulda.

►„Napsulembene ja väheke hull vanaisa“, kelle pojad-tütred maakodust välja viskasid.

6. Ähmaste silmadega noormees dressipükstes ja nahktagiga. „Kas te ei võiks anda paar eurot, mis on puudu, et Narva rongile minna.“ Kui ütlen, et ta on seda juba varemgi küsinud ja hoidku parem eemale, muutub poiss pehmelt öeldes ärevaks ja kahmab mind õlast. Karjun mitu korda kõva häälega: „ Mine eemale“, rabelen lahti ja lahkun jooksujalu. Veider küll, aga mitte keegi trammipeatuses viibijatest ei tulnud appi. Isegi mitte üks teatud tuttav kitarriga poiss, kes hoolimata mu hüüdmisest edasi tõttas.

► Ainuke mulle füüsiliselt liginenud narkomaan 5, või pigem 9 aasta jooksul Balti jaama kandis.

Kusjuures sama tüüp tegutses samal viisil ka Tallinna Bussijaama ees. Mõne aja jooksul tundsin end lausa jälitatuna, kuna pidin sageli trammiga Kalamajast Bussijaama sõitma ja see mind rünnanud noormees oli tihti samas trammis. Jabur, mis?

7. Üksildane suveöine argine jalutuskäik Kalarannas. Udune koidueelne hämarus. Väikest kasvu kimonolaades rõivas aasialanna jalutab vanal muulil, taamal veel tõusmata päike, esiplaanil vana võssakasvanud õunapuu. Pilt nagu muinasjuturaamatus.

Tervitasime viisakalt. Küsisin, miks ta seal nõnda jalutab. Tuli välja, et ta on palgatud ühte nö heaolusalongi massööriks, aga palka ei maksta sugugi, metsik koduigatsus (Koreasse) ja süüa pole ka midagi.

Mul oli seljakotis rukkileiba, väikesi tomateid ja juustu.

Istusime koidikul Kalarannas, mina ja koduigatsuse käes vaevlev korealanna. Sõime rukkileiba ja vaatasime, kuidas päike tõuseb.

►Loodan, et ta jõudis koju tagasi.

südasuvi 2016

Kohutavalt ilus ja soe äikeseline suvi.
Ainult et... täiesti naeruväärne lugu:
ujuma pole veel kordagi saanud - vaid paar korda jalgupidi vees Kuressaare linnuse taga ja Stroomi rannas. Häbi küll.
Nikerjärve oleks ju küll juba palju kordi võinud minna, aga jalad on olnud nii väsinud, et lihtsalt ei jaksanud enam pärast tööpäeva. Jäin lihtsalt trepile istuma ja raamatut lugema või läksin tillukesele rabaringkäigule suvise hämaruse hääli kuulama.
Ühel korral pidi rebane mind peaaegu jalust maha jooksma - tuli teine just öösel Aegviidu poe juurest toidukraami otsimast ja üllatuseks olin mina ta kodurabasse viival teel otseti ees.

Vaat, kui ikka koera-Jaaku enam seltsiks pole võtta, ei lähe vabadel päevadel lihtsalt niisama suure seljakoti, telgi ja priimusega matkama Paldiski kanti, Klooga randa, Kõrvemaale, Alutagusele või tont-teab-kuhu. Mandumine, mis muud.
Päris hull lugu.
Sest ainult metsas või mere ääres olles tulevad mõtted, mujal tulevad teod. Kui tulevad.

Päris palju päevi olen veetnud Riisipere lasteaia hooviseinu maalides. Olen tahtnud neil seintel kujutada loodust nii, et ka neis lastes, keda varajases eas loodusesse ei viida, tärkaks huvi lindude, loomade, taimede, raba, mere ja metsa vastu. Ei tea, kas õnnestus - ehk sügisel saab näha-kuulda.

Paari tunni pärast olen jälle Aegviidus - päeval tööpostil ja õhtupoole, kui jalad veel kannavad, metsasügavustes.