...Või talv, kuidas võtta.
Jaanuari-veebruari jooksul on ilm olnud kevadine, ainult veidi jahedam. Ehk endiselt varakevadine, sügisest saati. Kelle jaoks halb suusailm, kelle jaoks kestev kevad. Mina olen mõelnud selle talve kevadeks, sügisest siiani, et saaks kauem nautida. Õnneks aitas ilm kaasa. Kas teate, kes on meteorohedonist? ;) Eesti kliima kontekstis siis lausa meteoromasohhist :)
Eelmisel aastal sain päris palju targemaks, ja mis parata, ka vanemaks, paksemaks, koledamaks ja kurjemaks. Õnneks õppisin minnalastuga leppima - õpin siiamaani, aga vähemalt algus on tehtud.
Toitsin hilissügisest saati linde - mõne arvates hakkasin liiga vara pihta - et pidurdan rännet - aga tundub, et sellega on kõik korras - vindid tulid korraks, sõid ja lendasid edasi. Leevikesi ei tulnudki ja tihased panevad nüüd küll akna taga pidu - aga kes ütleb, et need on samad tihased, kes sügisel siin sõid? Suur kari varblasi oli siin ka paar kuud päevalille- ja kaeraseemnenuumal. Küllap lendasid edasi hipodroomile. Loodetavasti sisaldab hobusesõnnik ka tänapäeval päris kaera?
Kui kohtate mind Kultuurikilomeetril uitamas ja naeratades mööduvaid koeri passimas, ärge kartke - ma ei hammusta, lihtsalt vaatan :)
Tihtipeale on tillukestel, värviliste ja vilkuvate tulukestega disainervestidega koerakestel kaasas suured, kohmakad, pidevalt telefoniga rääkivad meesterahvad, kes üldse ei hooli asjast, mida koer ajama peab. Samas võib kohata ka kaht-kolme taksi, hurta või labradori mõne nahkmantlis, väsinud ilmega vesinikblondiini seltsis. Ega see "tõukoerte" Soome parseldamine naljaasi ole.
Kõige rohkem rõõmustan, kui juhtub mööduma üks reibas Welch Corgi koos kaabuga vanahärraga. Nemad naeratavad vastu :)
No comments:
Post a Comment