Ühestki eneseõigustusest ei piisa, kompa ja perspektiiv on kohutav. Stiilist rääkimata. Ainus lohutus on, et "lastepärane". Mis on ju ka tobe - tean omast käest, et lapsed, kes juba ise pilte vaatavad, ei taha tingimata lillekesi, linnukesi ja sini-sinist taevast. Noh, vähemalt ei mõju see vaade õõvastavalt neile, kes rabaga alles esimest korda tutvust teevad.
- Püüdsin maalida sellist raba, kus oleks hea liikuda ja parajalt lahe olla. Laukas ujuda ja rabasaarele ööbima jääda. Päike ei lõõska, vihma ei saja. Hirmus tuuline ei ole, vaid väike virvendus laukaveel ja sahin männiokstes. Parasjagu vajuv, aga mindav - kohati mõnusat mulksuv ja väsinud varbaid jahutav pinnas. Mullused jõhvikad, mida hea vahetevahel suhu pista. Sookailude lõhn ja tups-villpeade valendavad nutid. Karusitt rabasaarel ja rebase kolp älveveerel. Raudkulli jahihüüd hämaruse eel. Ei ühtki tulukest silmapiiril. Suur-suur vaikuse, avaruse, lõpmatuse tunne.
Nojah, kena kõik, nagu hiidlane ütles.
tubli saavutus, Lauka-Mannike! tekib tahtmine pildi sisse astuda ja saada osa kõigest sellest, mida see pakub ;o)
ReplyDelete