helistamine käis putkast kahekopikasega,
kusjuures telefoniautomaat oli sageli rikkis ja lähima putkani võis olla paar kilomeetrit (Tallinnas):
kirju saadeti postiga või toimetati käsitsi kohale:
kaugekõneks st teises riigis viibiva inimesega rääkimiseks pidi minema postkontorisse, tellima kõne ja mitu tundi ootama;
kiired sõnumid a la "taedi vaega poedur, oeoed uele vist ei ela, soeida kaehku Voerru" saadeti telegrammiga koju, sa pidid olema kohal ja allkirja andma.
Sõbraga kohtumiseks pidid sõbraga eelnevalt kohtuma ja täpse aja ja koha kokku leppima.
Moelgem sellele ja olgem oennelikud taenapaevase suhtlusvoergustiku uele!
No comments:
Post a Comment