Vaat see vana-aasta õhtu veetmine oli üks üsna ekstreemne üritus
Keetsin loomaribiga borshi valmis. Et oleks, mida tagasi tulles võtta.
Hakkasin üsna varakult minema - et jõuaks veel läbi Kalamaja pargi, enne kui see lukku pannakse.
Jalutasin Kultuurikilomeetril, meenutades vahvaid ettevõtmisi ja esinemisi Lennusadamas.
Ilm oli üsna ok, aga kui jõudsin Linnahalli juurde, hakkas sadama. Ja kuidas veel - lausa paduvihma.
Libe oli. Ja eriti libedad olid Linnahalli trepid. Mul vastostetud vahvate seemisnahast säärsaabastega üles minna oli päris keeruline, aga hakkama sain. Lausjää ja paks lumi. Üles saades nägin: suur rahvahulk, palju lastega peresid, kaameramehed, rullnokad tikk-kontstel pruutidega.
Ilutulestik oli igati näha: Viimsi, Vanalinn, Kopli... pööra vaid pead ja näed kogu Tallinna ilutulestikku Viimsist Rannamõisani -ainult vaata ette, et mõni ropendav nooruk raketiga jalgu ei jää.
Igatahes - kaunis oli vaadata - õnneks läks ka allatulek (see oli päris karm).
Aga pärast seda läksin oma tillukesse pessa, panin riided ja saapad pliidi kohale kuivama ja magasin end õndsalt järgmisse aastasse.
Minu jaoks on see vana-aasta ärasaatmine üks kohutav ülekohus looduse üle. Nimelt need inimeseloomad laiutavad oma kunst lärmi ja valgusega kõige rahu ja suursugususe üle, reostades sajandeid püsinud korra üle. Aga see suur emake maa elab meidki kogu selle ilu ja pillerkaaritamisega üle ja kas me oleme siis midagi talle juurde andnud? Ei! Mina vist mitte.
ReplyDeleteIlusat uue aasta algust sulle üksik uitaja!