Tegin lindudele uue kavala söögimaja - lõikasin liitrisesse kaane ja sangaga plastikämbrisse kaks avarat kandilist auku, polsterdasin auguääred mitmekordse paberteibiga (et oleks, kuhu maandudes varbaid sättida) ja täitsin ämbri põhja sihvkade, seesamiseemnete, kaerahelveste ja sulatatud searasva seguga. Ämber ripub akna all välisseina löödud naela küljes ja peab vastu ka tormisele ilmale.
Esimene näljane tihane tuli uude söögituppa niipea, kui valgeks läks, kell 8. 28.
Ise ma küll ei näe, kuidas linnud seal maiustavad (aken on üldiselt seestpoolt jäälilledega kaetud), aga kuulen rabinat ja sädistamist - mõnus on mõelda, et tuleval kevadel on vähemalt ühel neist läheduses pesa ja pojad.
Peamised "kliendid" on rasvatihased ja sinitihased, kuid sekka satub varblasigi (kahjuks üha haruldasemaks jääv liik Tallinnas). Sellise väikelindude söögimaja eelis on see, et varesed ei saa "virutada" - rasvapalli viivad kavalad varesed sageli minema. Samuti kipub nt musträstas klassikalises puidust lindude söögimajas pikalt istuma ja väiksemad linnud ei pääse löögile.
No comments:
Post a Comment