Päriselt ka. Viimase kolme nädala jooksul olen tõlkinud kaks PÖFFi filmi ja hulgaliselt reklaamtekste, teinud nö liivakunsti, sh Tallinna Lennusadamas, illustreerinud paar RMK infotahvlit ja andnud igal reedel akvarellmaali algõpetust vahvatele inimestele Tallinna Rahvaülikoolis. Lisaks natuke kokkamist, kütmist-koristamist ja kunstilist käsitööd ;)
Täna käisin üle pika aja loengul. Pildid ja jutt olid nii põnevad, et 2,5 tundi läks nagu lennates. Indrek Rohtmets, bioloog ja loodusajakirjanik rääkis Patagooniast ja Falklandi saartest.
Igasuguseid mõtteid tekkis. Näiteks, et mõni koht maakeral on siiamaani omapärane, kaunis ja puutumatu, sest meid ei ole seal. Õnneks on seal üsna vastik kliima, umbes nagu meil, aga veel hullem :)
Ja et kangesti tahaks seda arktilist punast kukemarja maitsta (britid pidavat sellest dzinni pruulima). Ja et mis tunne oleks kord elus pingviini või vööloomaga tõtt vaadata.
Millegipärast satub mulle FB-s pidevalt ette ühe tuttava tuttava foto mingist paigast, kus ta parasjagu perega aega veedab. No kas pole jabur?
Igatahes, ööd on meil siin mustad. Päevad samuti - vähemalt 4 kuud veel. Et öödesse rohkem valgust tuua, tegin sellise asja (pintsliga ja puha):
Las ta siis hubiseb seal aknalaual, kuni veel saab. Akna taga on aga tihastele pidulaud valmis: rasvaga segatud kaerahelbed. Mõnel eriti heldel päeval riputan seemneid ka. Tüübid on nii julged, et tulevad sööma isegi sel ajal, kui aken lahti on ja parasjagu süsteemi paika sätin (konstruktsioon koosneb pika varrega pintslist/õrrest, plastkarbist ja kavalasti aknalauale kinnitatud nöörist).
Väga ilus küünla (noh jalg ta ei ole) hoidmise koht ja Su jutud on ka mõnusad
ReplyDelete