Uskumatu, aga tõsi.

Eelmisel nädalal nägin Paukjärve taga elukat!
Luusisin vaikselt nagu ikka - piki vähekäidavaid vanu metsaradu. Jõudsin kenale sõnajalgadest ümbritsetud samblalagendikule. Järsku näen -  eemal kõrgemas rohus sekeldab ja nuhutab kummaline kassisuurune loom.
Läksin väga tasakesi lähemale (situatsioonikoomiku maiuspala - olin varustatud raske RMK õlakoti, seljakoti, seenenoa ja veel ühe väikese kotiga :)
Jõudsin lagendiku servale, lausa loomakese juurde. Tema seisis hiljukesi kahe rohukõrre taga paigal ja teeskles, et ma ei näe teda ;)
Noh, mina jälle teesklesin, et tema ei näe mind.
Paraku, keharaskust nihutades prõksatas mu jala all üks väike raag ja sellest piisas -
kährikkoerakutsikas ehmatas ja lasi lausa titehäälega haukudes jalga.
Lõpetuseks võin öelda, et silm säras ja karv läikis -
nii temal kui mul.

Südasuvi 2015

Vaat, kus lugu.
Lugesin hämmastusega omaenese blogi ja pidin tõdema, et polnud vigagi - viimase 2-3 aasta postitused näitavad järk-järgulist enesega toimetulemist, pärast seda mitmeaastast zombiõudusunenägu. Hakkama sain!
Nüüd jääb üle tänada isake Darwinit või tont teab keda - siiamaani elan, joonistan, kirjutan, kulgen - ja kuidas veel! (Pisike juubeldus)(!)
Aga noh, üksikasjadesse laskumata - tähtsaim on siiski ilm, eks ole.
Tänane, 15. augusti ilm oli imeliselt soe ja tuulevaikne.

Oli imekaunis laupäev - üks vähestest sellesuvistest puhkepäevadest. Olin eelmisel ööl pea päikesetõusuni tõlketööga tegelenud, mistõttu hommikul poole üheteistkümne paiku ärkasin mõnevõrra pahaselt lahtisest aknast kostuvate lakkamatute karjete peale: Kevin! Kevin! KEVIN!  K-E-V-I-N!
Karjed kestsid mõneminutiliste vahedega tund aega järjest. Aitäh, et elan Kalamajas, mitte Kajamajas! Lasnamäel kõlaks majakaja ilmselt veel hullemini.
Selle aja jooksul jõudsin manustada mõnusa suure ja kange laupäevahommikuse kohvi, suvikõrvitsa-singi-juustuomleti ja poolelijäänud põnevusfilmi selle kõrvale. Jeerum, ma mõtlesin küll, et ütleks õige sellele nagamannile, kes naabermaja õues tund aega lakkamatult karjus. Aga samas vaatasin - väike üksildane tüüp istus kivi peal, pisike rihmaga kott üle õla, muudkui kohendas seda rihma ja hüüdis sõber Kevinit, kes oli arvatavasti vanematega suvilas või tont teab kus - no kuidas ma hakkan ütlema!

Pärast seda oli laupäeva pärastlõuna. Chill! Üle väga pika aja said kokku: 1) tõeliselt soe ja kaunis suveilm; 2)vaba laupäev; 3)mõistmine, et maailm ei kuku kokku, kui ma ei muretse, et kukub ja 4)teadmine, et viimase aja suured ja väikesed tööd on suht hästi tehtud ja järgmisteni on veel veidike aega.

Noh, ja siis ei saanud ma teisiti, kui andusin pisikestele üksildastele hedonistlikele naudingutele -  võtsin Kalamaja raamatukogust tulevaks töbnädalaks seljakotitäie kerget (loe:vähekaaluvat) kirjandust. Jalutasin vanalinnas ja Kalarannas. Sain lisaks vahvale viiele pitbullile ja ühele labradorile semulikud limpskriimustused  noorukeselt malamuudilt.
Ühesõnaga, nautisin päeva elus ja elu päevas. Ah jaa -tabasin end mittemõtlemast - õnn missugune!