Vahetu suhtlemine

...Mõtlen siin, et alles see oli, kui
helistamine käis putkast kahekopikasega,
kusjuures telefoniautomaat oli sageli rikkis ja lähima putkani võis olla paar kilomeetrit (Tallinnas):
kirju saadeti postiga või toimetati käsitsi kohale:
kaugekõneks st teises riigis viibiva inimesega rääkimiseks pidi minema postkontorisse, tellima kõne ja mitu tundi ootama;
kiired sõnumid a la "taedi vaega poedur, oeoed uele vist ei ela, soeida kaehku Voerru" saadeti telegrammiga koju, sa pidid olema kohal ja allkirja andma.
Sõbraga kohtumiseks pidid sõbraga eelnevalt kohtuma ja täpse aja ja koha kokku leppima.
Moelgem sellele ja olgem oennelikud taenapaevase suhtlusvoergustiku uele!

PS: Lugupeetud härra isa - Heiki Kongi - kui juhtud mu blogi lugema, siis tea, et Su tütar tahtis, et tal oleks isa. Kahju, et Sa ei julgenud/tahtnud isaks olla.

Händkaku nägemise ja vahtramahla maitsmise päev

Täna oli händkaku nägemise ja vahtramahla maitsmise päev.

Sõitsin rongiga Aegviitu, sealt edasi autoga Simisallu (Albu vald). Vaatasin, kuidas sealne imeilus looduskeskuse maja hakkab just "uuesti valmis" saama. Tilluke panus on seal minulgi :)

Sinna sõites paistis veel päike läbi pilvede ja üks kena rebane pidas lumisel väljal jahti. Selline ilusa sabaga rebane - taudist tabamata. Tundis end turvaliselt ja sättis end enne mu vaateväljast kadumist kenasti puhkeasendisse.

Tagasiteel lendas händkakk teeäärse posti otsa ja jäi sinna just niikauaks, et sai ära näidata, kuidas see peapööramine tal käib: tahan, vaatan teile otsa üle parema õla, tahan, vaatan vasemalt - nägu on ikka otse, ise istun seljaga teie poole.