Tööst rääkides... aga millest siis veel?
Sai siin viimati mainitud, et tahaks mõnikord puhtas, valges ja soojas kohas olla. Näib, et on tõesti vaja oma soovid sõnastada, siis nad ka täituvad :)
Päris tore on üle pika aja kusagile kindlaks kellaajaks tööle minna, nii paar-kolm korda nädalas. Ja sel ajal võimalikult hästi funktsioneerida. See nõuab ju ka väikest ette- ja tahaarvestamist. Täitsa "inimese tunne" tuleb. Justkui oleksin kellelegi kasulik :)
Nojah, aga soovidega ja nende sõnastamisega tuleb ikka ettevaatlik olla - meenutan siinkohal vanarahva juttu "Vägev vähk ja täitmatu naine" või "Lapi ja Lopi".
Üks suures plaanis mitte midagi paremaks ega halvemaks muutev, kuid paraku küllaltki palju ökoloogilisi ja muid jalajälgi jättev inimeseloom. Avaldan tont-teab-kelle lahkel loal siin aeg-ajalt mõtteid ja mõttetusi, kuniks neid veel on.
Tuesday, November 20, 2012
Monday, November 12, 2012
Appi, tahmauputus!
Volta tänaval on talveperioodil põnev elu. Eelmisel talvel kogetud nädalasele veeta olemisele ja igapäevasele elektripuudusele lisandus nüüd, talve alguses üks uus ja huvitav kogemus - tahmauputus. Nimelt puhastati täna selle vana kolmekorruselise puuküttega puitmaja ventilatsioonilõõre ja korstnajalgu. Ma ei julgenud küsida, millal seda viimati tehti.... nähtavasti vähemalt mitte viimase 10 aasta jooksul.
Tulemuseks see, et iga sentimeeter koridori- ja trepipinda, koridoris asuvad wc-d, kelder ja seal olevad puukuurid koos kõigi seal olevate asjadega on ühtlaselt kaetud paksu ülimääriva tahma- ja tolmukihiga.
Tulin õhtul kell 9 tööasju ajamast, panin kõige mustemad riided selga ja läksin tahmatontidega võitlema, et kuurist puid kätte saada. Pliidikütmine on muidu vahva, aga nüüdsest alates ülimalt räpasekstegev igapäevaaskeldus. Iga pulka ja halgu ju enne niiske lapiga puhtaks ei pühi. Keldris on lisaks kõigele muldpõrand (!).
Tahm krigiseb hammaste all, kleepub igale poole.
... Mõnikord on küll selline tunne, et enam ei jaksa selle olmega võidelda. Kas ma mäletan, mis tunne on veeta kas või üks ööpäev kusagil puhtas, valges ja soojas kohas? Veel mäletan.
Elu on juba ammu taandunud puhtalt töötegemisele selleks, et ennast ja veel kolme elusolendit kuidagiviisi elus pidada. Ja tore, kui on tööd, mida teha! Siis saab maksta üüri ja internetti ja kütet. Selleks, et oleks võimalik tööd teha, selleks et maksta internetti jne... et siis järsku saab jälle kevadet ja suve näha.
Huumorimeel on ju veel olemas, emamasti saab sellega asjast üle, aga alati ei piisa.
Tulemuseks see, et iga sentimeeter koridori- ja trepipinda, koridoris asuvad wc-d, kelder ja seal olevad puukuurid koos kõigi seal olevate asjadega on ühtlaselt kaetud paksu ülimääriva tahma- ja tolmukihiga.
Tulin õhtul kell 9 tööasju ajamast, panin kõige mustemad riided selga ja läksin tahmatontidega võitlema, et kuurist puid kätte saada. Pliidikütmine on muidu vahva, aga nüüdsest alates ülimalt räpasekstegev igapäevaaskeldus. Iga pulka ja halgu ju enne niiske lapiga puhtaks ei pühi. Keldris on lisaks kõigele muldpõrand (!).
Tahm krigiseb hammaste all, kleepub igale poole.
... Mõnikord on küll selline tunne, et enam ei jaksa selle olmega võidelda. Kas ma mäletan, mis tunne on veeta kas või üks ööpäev kusagil puhtas, valges ja soojas kohas? Veel mäletan.
Elu on juba ammu taandunud puhtalt töötegemisele selleks, et ennast ja veel kolme elusolendit kuidagiviisi elus pidada. Ja tore, kui on tööd, mida teha! Siis saab maksta üüri ja internetti ja kütet. Selleks, et oleks võimalik tööd teha, selleks et maksta internetti jne... et siis järsku saab jälle kevadet ja suve näha.
Huumorimeel on ju veel olemas, emamasti saab sellega asjast üle, aga alati ei piisa.
Tuesday, November 6, 2012
Sügisööd
Teen, nagu ikka, öösiti tööd.
Päriselt ka. Viimase kolme nädala jooksul olen tõlkinud kaks PÖFFi filmi ja hulgaliselt reklaamtekste, teinud nö liivakunsti, sh Tallinna Lennusadamas, illustreerinud paar RMK infotahvlit ja andnud igal reedel akvarellmaali algõpetust vahvatele inimestele Tallinna Rahvaülikoolis. Lisaks natuke kokkamist, kütmist-koristamist ja kunstilist käsitööd ;)
Täna käisin üle pika aja loengul. Pildid ja jutt olid nii põnevad, et 2,5 tundi läks nagu lennates. Indrek Rohtmets, bioloog ja loodusajakirjanik rääkis Patagooniast ja Falklandi saartest.
Igasuguseid mõtteid tekkis. Näiteks, et mõni koht maakeral on siiamaani omapärane, kaunis ja puutumatu, sest meid ei ole seal. Õnneks on seal üsna vastik kliima, umbes nagu meil, aga veel hullem :)

Ja et kangesti tahaks seda arktilist punast kukemarja maitsta (britid pidavat sellest dzinni pruulima). Ja et mis tunne oleks kord elus pingviini või vööloomaga tõtt vaadata.
Millegipärast satub mulle FB-s pidevalt ette ühe tuttava tuttava foto mingist paigast, kus ta parasjagu perega aega veedab. No kas pole jabur?
Igatahes, ööd on meil siin mustad. Päevad samuti - vähemalt 4 kuud veel. Et öödesse rohkem valgust tuua, tegin sellise asja (pintsliga ja puha):
Las ta siis hubiseb seal aknalaual, kuni veel saab. Akna taga on aga tihastele pidulaud valmis: rasvaga segatud kaerahelbed. Mõnel eriti heldel päeval riputan seemneid ka. Tüübid on nii julged, et tulevad sööma isegi sel ajal, kui aken lahti on ja parasjagu süsteemi paika sätin (konstruktsioon koosneb pika varrega pintslist/õrrest, plastkarbist ja kavalasti aknalauale kinnitatud nöörist).
Päriselt ka. Viimase kolme nädala jooksul olen tõlkinud kaks PÖFFi filmi ja hulgaliselt reklaamtekste, teinud nö liivakunsti, sh Tallinna Lennusadamas, illustreerinud paar RMK infotahvlit ja andnud igal reedel akvarellmaali algõpetust vahvatele inimestele Tallinna Rahvaülikoolis. Lisaks natuke kokkamist, kütmist-koristamist ja kunstilist käsitööd ;)
Täna käisin üle pika aja loengul. Pildid ja jutt olid nii põnevad, et 2,5 tundi läks nagu lennates. Indrek Rohtmets, bioloog ja loodusajakirjanik rääkis Patagooniast ja Falklandi saartest.
Igasuguseid mõtteid tekkis. Näiteks, et mõni koht maakeral on siiamaani omapärane, kaunis ja puutumatu, sest meid ei ole seal. Õnneks on seal üsna vastik kliima, umbes nagu meil, aga veel hullem :)

Ja et kangesti tahaks seda arktilist punast kukemarja maitsta (britid pidavat sellest dzinni pruulima). Ja et mis tunne oleks kord elus pingviini või vööloomaga tõtt vaadata.
Millegipärast satub mulle FB-s pidevalt ette ühe tuttava tuttava foto mingist paigast, kus ta parasjagu perega aega veedab. No kas pole jabur?
Igatahes, ööd on meil siin mustad. Päevad samuti - vähemalt 4 kuud veel. Et öödesse rohkem valgust tuua, tegin sellise asja (pintsliga ja puha):
Las ta siis hubiseb seal aknalaual, kuni veel saab. Akna taga on aga tihastele pidulaud valmis: rasvaga segatud kaerahelbed. Mõnel eriti heldel päeval riputan seemneid ka. Tüübid on nii julged, et tulevad sööma isegi sel ajal, kui aken lahti on ja parasjagu süsteemi paika sätin (konstruktsioon koosneb pika varrega pintslist/õrrest, plastkarbist ja kavalasti aknalauale kinnitatud nöörist).