Öeldakse, et inimesel on valida palju erinevaid teid. Aga mis siis saab, kui paljude teede lõpus on silt "Harutee piir" ja ees kõrged lukustatud raudväravad? Mis muud, kui tagasi minna ja uus tee valida. Aga teid on palju, need on pikad ja nii mõnedki neist on (juba) suletud. Mingil hetkel saab jaks otsa, kaasa võetud toidumoon on viimse palukeseni söödud ja joogivett neist reostatud kraavidest võtta ei saa. Mis edasi? Kas jääda nõrkenuna rööpale konutama? Või roomata edasi? Kuhu? Ja miks?
Friday, July 6, 2012
Keskmiselt soe suveöö, juuli algus. Kalamajas kraaksuvad varesed – kohmakad varesepojad õpivad käitumist ja varesevanematel muret kui palju... võivad isegi möödauitajat rünnata. Vaja ju pojakestel silm peal hoida, iga mööduja võib ohtlik olla.
Kalamajast Paljassaarde viib üks helisev tee – veel on see alles. Mööda kõrvalise raudteeharu äärt Kopli poole minnes on võimalik kulgeda mööda kandiliste ...betoonplaatidega kaetud kraavi – iga plaat vibreerib, kõmiseb, kõliseb ja laulab. Hea tahtmise juures saaks mööda neid plaate edasi-tagasi sörkides isegi mõne uue heliteose luua... kui vaid oleks kvaliteetne lindistusaparaat kaasas. Liiklusmüra praktiliselt puudub – kostab veel vaid viimaste Kopli trammide vilin ja üksikute valvekoerte unine haukumine. Mõned graffitid on üsna hästi tehtud. Käpalised – orhideed vohavad, tänu taevale, et lillemutikesed seda paika avastanud ei ole.
Jõuan Paljassaarde. Sääsed ja kihulased on platsis – siin on kuiv klibune põndak vaheldumisi soostunud meresoppidega. Leian taimi, mida pole kusagil mujal märganud. Kaks nädalat tagasi nähtud pontsakad luigetibud on juba pesast lahkunud. Loodan, et neil läheb hästi.
Pisike soine siselaht. Meeletu linnulaat. Liigun vaikselt ja kuulan. Päike on juba loojunud, kuid äge punane kuma paistab veel läänekaares. Imetore on see, et Paljassaarele on võimalik jalgsi ring peale teha (ümber reoveejaama) mööda ilusat puhast kruusateed, kus 5-6 kilomeetri peale ei näe olmerämpsu ega inimesi. Sildid ütlevad ühelt poolt „Paljassaare hoiuala“ ja teiselt poolt „ Reoveepuhastusjaam. Sisenemine keelatud“. Hm. Need ulatuslikud „solgipõllud“ on mulle juba tuttavad, täna möödun neist suure ringiga.
Uidates on aeg kiiresti läinud. Kohe-kohe hakkab päike tõusma. Natuke vantsimist (2 -3 km) ja olengi kodus. Nüüd võib kotlette praadida! Pool neli hommikul on just paras aeg. Panin õhtupoolikul laari pisikesi kurke hapnema – köömned, vürts, pisut äädikat, suhkur, sool, mädarõigas ja mustsõstralehed. Veidi marinaadi jäi järele.
Teen kähku kotletitaigna: muna, pett, odrajahu, sooda, hakkliha, eraldi praetud hakitud sibul. Eksperimenteerin: piserdan kuumas rasvas praadivatele kotlettidele veidi ülejäänud kurgimarinaadi. Krõbedad kotletid valmis, omatehtud hapukurki ja petti kõrvale. Akna kõrval palkseina sees viuksuvad varblasepojad. Suvi...
Kalamajast Paljassaarde viib üks helisev tee – veel on see alles. Mööda kõrvalise raudteeharu äärt Kopli poole minnes on võimalik kulgeda mööda kandiliste ...betoonplaatidega kaetud kraavi – iga plaat vibreerib, kõmiseb, kõliseb ja laulab. Hea tahtmise juures saaks mööda neid plaate edasi-tagasi sörkides isegi mõne uue heliteose luua... kui vaid oleks kvaliteetne lindistusaparaat kaasas. Liiklusmüra praktiliselt puudub – kostab veel vaid viimaste Kopli trammide vilin ja üksikute valvekoerte unine haukumine. Mõned graffitid on üsna hästi tehtud. Käpalised – orhideed vohavad, tänu taevale, et lillemutikesed seda paika avastanud ei ole.
Jõuan Paljassaarde. Sääsed ja kihulased on platsis – siin on kuiv klibune põndak vaheldumisi soostunud meresoppidega. Leian taimi, mida pole kusagil mujal märganud. Kaks nädalat tagasi nähtud pontsakad luigetibud on juba pesast lahkunud. Loodan, et neil läheb hästi.
Pisike soine siselaht. Meeletu linnulaat. Liigun vaikselt ja kuulan. Päike on juba loojunud, kuid äge punane kuma paistab veel läänekaares. Imetore on see, et Paljassaarele on võimalik jalgsi ring peale teha (ümber reoveejaama) mööda ilusat puhast kruusateed, kus 5-6 kilomeetri peale ei näe olmerämpsu ega inimesi. Sildid ütlevad ühelt poolt „Paljassaare hoiuala“ ja teiselt poolt „ Reoveepuhastusjaam. Sisenemine keelatud“. Hm. Need ulatuslikud „solgipõllud“ on mulle juba tuttavad, täna möödun neist suure ringiga.
Uidates on aeg kiiresti läinud. Kohe-kohe hakkab päike tõusma. Natuke vantsimist (2 -3 km) ja olengi kodus. Nüüd võib kotlette praadida! Pool neli hommikul on just paras aeg. Panin õhtupoolikul laari pisikesi kurke hapnema – köömned, vürts, pisut äädikat, suhkur, sool, mädarõigas ja mustsõstralehed. Veidi marinaadi jäi järele.
Teen kähku kotletitaigna: muna, pett, odrajahu, sooda, hakkliha, eraldi praetud hakitud sibul. Eksperimenteerin: piserdan kuumas rasvas praadivatele kotlettidele veidi ülejäänud kurgimarinaadi. Krõbedad kotletid valmis, omatehtud hapukurki ja petti kõrvale. Akna kõrval palkseina sees viuksuvad varblasepojad. Suvi...