Hommik

Tegin öö otsa tööd, saatsin varahommikul pildid ära, sain meilitsi positiivse tagasiside, mõnulesin kohviga, sõin sooja putru ja keerasin rahulolevalt magama. Lahtise akna taga suvehommik, linnulaul...
    RRRRRÄUUUU! RÄME LÄRRRRM! Appi! Mis toimub?
Koperdasin akna juurde - ja mulle vaatas vastu selline Olend.

Jaa... võimalik, et nii mõnegi koduperenaise fantaasia. Aga mitte minu. Vähemalt mitte kell 10 hommikul. Pigem õudusunenägu sarjast "Saag nr..."

Murelikuks teeb ka. Mu aknast meetri kaugusel seina sees on varblasepaaril pesa. Pojad siutsuvad sees. Isa-ema istusid neile süüa tuues ikka enne pessavupsamist vahtraoksal pesa vastas, ussipundar noka vahel ja vaatasid, kas kõik on ohutu. Eriti ettevaatlikult käitus isalind - küll ta piidles ja kehitas ennast seal oksal, endal nokavahe ussikesi täis. Ei söandanud mind aknal märgates kuidagi pessa lennata. Kus varblasevanemad nüüd istuma hakkavad?

Ohhoo! Mind võeti jälle metsa kaasa! Aga see pole see, mida ma matkaks nimetan, vaid selle nimi on "rännak" (vt. soolemb.blogspot.com)
St. ühepäevane või lausa pärastlõunane rümamine-räistamine tihnikutes-soodes-niitudel-kõrgendikel. Sihtpunkt oli (küllap vist) Vahearu/Väheru/Vaheru järve õõtsuval roostikulisel kaldal. Arvasin naiivselt, et õnnestub end ka vette kasta ja pärast vaikselt järvel öökorterit otsivate veelindude hääli kuulata, aga võta näpust - kallas oli nii pehme, et päris vee ligi ei pääsenudki. Aga see-eest - milline maastikuvaheldus ja liigirikkus! Õitsvad orhideed ja teised niisketel maastikel kasvavad ja õitsevad taimed! Nt harvaesinev Alpi võipätakas (Pinguicula alpina), kaunis kuldking (Cypripedium calceolus), mis laius lausa puhmastena ja pääsusilma (Primula farinosa) oli ka massiliselt. Rääkimata ubalehest (Menyanthes trifoliata) ja jürilillest (Cardamine) - neist viimast pakkus dr Härghein mulle maitsta ja üllatusin, kui hea see oli, eriti õied. Maguspiprane!
Samade sõnadega võiks kirjeldada kogu rännakut - imekaunitest vanade tammedega puisniitudest mudaste okastraadiliste rägastikeni.

Oh - ja ma ei saa üle ega ümber söögijutust. Olin väiksena üks kiitsuke, ablas ja õgardlik laps - seda ilmselt sellepärast, et kunagi ei olnud piisavalt süüa. Samas huvitaval kombel päris kõigega ei leppinud ka - näiteks paksud keedupekitükid ja suured sibulalatakad supis. (alliteratsioon).
Viimased kuud on olnud üsna näljased - muudkui kruubipuder ja kartuli-porgandi-oa-riisi-makaronidieet. Aga pista, Kusti - kõik on klimbid!

MENÜÜ

EELROAD ja SUUPISTED:
Krokodillipisarates marineeritud kadeduseussid (aasiapärane, terav)
Valgustkartvad teod
Laastutulel röstitud laenuleib
LINNULIHATOIDUD:
Hädavarese drumsticks
Õnnetusekana frikassee
LIHAROAD:
Odava kuulsuse paistel küpsetatud valevorstid
Aiataha läinud vasika eskalopp
Lihapada külmetanud kärssadest, lühikestest jalgadest ja kurjadest keeltest
TAIMETOIDUD:
Kahtluseidusalat
Puder ja kapsad
JÄRELROAD:
Hapud viinamarjad
Küpsetatud tüliõun
Kaks korda samasse kohta kukkunud ploomid
JOOGID:
Enesepett
Silmavesi

NB! Maksta saab ka sandikopikate ja juudaseeklitega

Nüüd olen küll jännis ja ajahädas olnud - pidevalt mõlkunud mõttes see Kohala retk. Tahtsin küll kangesti muljetada - nüüd teengi siis seda.
Kohutavalt mõnus metsaskäik oli,

vt :http://soolemb.blogspot.com/2012/05/kohala-rannak-23052012.html

Mina hedonistina (Lauka-Mannike) lootsin ennekõike ujumist rabalaukas. Sain ka. Meeletult mõnus omaette/seltskonniti ujumine Udriku Mädajärves. Muide - hedonist ei pruugi alati nii halvasti kõlada. Minu meelest tähendab see elumõnude nautimist - st vabas looduses olesklemist, head toitu, pehmet aset, meeldivat vestlust jne. Ei unusta ma ühe oma lugupeetud õppejõu ütlust: Luuk teeb asju omamoodi. Ja teeb hästi.
Igatahes oli see päev selle kevade kauneim ja sisukaim. Tänan siin Soolembest ja Härgheina, kes mind kaasa võtsid ja minu vastu kenad olid.
Retkepilte saab vaadata soolembe blogist.